Eesti rahvusringhäälingu Vikerraadio saatesari “Võnkevabadus“ mõtestab eestlaste ja soomlaste sõprust. Sarja fookuses on eesti muusikainimesed, kelle kujunemist Soome televisioon ja raadio on tugevalt mõjutanud. Raadioeetrisse jõudev on õigupoolest ainult jäämäe veepealne osa: saated on osa suuremast teaduslikust uurimusest, mille on ühiselt ette võtnud Maarja Merivoo-Parro (Jyväskylä ülikool) ning Brigitta Davidjants (Eesti muusika- ja teatriakadeemia). Seekord istuvad nad maha ilma külaliseta kahekesi, mõlgutamaks mõtteid Eesti-Soome sillal veedetud ajast.
Maarja: Ma tean, miks me uurijatena sellest kõigest huvitume, aga tahaksin teada ka seda, millal sinu isiklik suhe Soome muusika ja kultuuriga alguse sai.
Brigitta: See on kummaline lugu. Ma ei tohiks justkui olla enam see Soome televisiooni põlvkond, aga mul tuli hästi varakult huvi muusika ja popkultuuri vastu. Aga kuna mul oli vanem õde Kristiina, siis temalt sain mõjutusi. Mu vanemad ja vanavanemad vaatasid päris palju Soome televisiooni ja mina täiesti ebaeakohaselt koos nendega. Aga sina?
Maarja: See on nii huvitav, et sa ütled, et sa pole Soome televisiooni põlvkonnast, sest mina tunnen küll, et olen. Mulle meeldisid need laupäevahommikused multikad, mulle meeldis kuulata Radiomafiat, kruttisin ise selle jaama välja, panin kasseti makki ja salvestasin head-paremat. Meie perekonnale tekkisid ka Soome sõbrad ja nendega algas tihe kirjavahetus. Isa ikka räägib seda lugu, kuidas nad jätsid mu üksi koju ja naastes avastasid, et olin kõigile elamises leidunud ümbrikele kirjutanud suurelt peale „Rakas Paula“. Paula oli nimelt mu venna kirjasõber. Ma tundsin, et ma elan mingisuguse Eesti-Soome tuiksoone peal ja et ma tahan suhelda.
Brigitta: Aga äkki ma sõnastan ümber. See minu tunne, et olen teisest põlvkonnast, tekkis suheldes teiste endaealiste ehk kaheksakümnendate esimeses pooles või keskpaigas sündinutega, kes enam ei tarbinud samal määral soome kultuuri ja keelt ning Soome TV-st vahendatud Lääne popkultuuri nagu natuke varasemad. Tundsin end seetõttu pisut autsaiderina.
Maarja: Aga äkki see on hoopis linna ja maa erinevus? Sina olid pealinna noor, mina kasvasin väikeses maakohas. Meil oli sõpruskool Kouvolas, sõprusvald Sipoos ja kogu alevik kirikust kuni vallavanemani olid otsapidi Soomega seotud ja Soome lainel hällist hauani. Võib-olla oli see väikese koha eripära.
Brigitta: Võib nii olla küll. Mina käisin Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis ja see oli ju uhkusega just nimelt prantsuse kool ja meil olidki sõprusklassid Prantsusmaalt. Samuti oli esiplaanil Rootsi teema, sest Rootsi kuningas ju selle kooli tegi. Aga jah, mu kõige vanema õe klassis oli Soome-teema veel hästi sees, aga minuvanuste seas enam ei olnud. Võib-olla mängis rolli ka minu suur popkultuuri huvi.
Maarja: Ma olen õige natuke noorem ja mina neid ägedaid Soome bände lapsena ei teadnud kuulata. Kuulasin hoopis päkapikulaule! Ükskord kuulasin neid pere meelehärmiks terve suve. „Porsaita äidin oomme kaikki“ jne. Soome raadiot kuulates salvestasin ka suvalisi asju, mis sealt tuli, näiteks Aerosmithi. Soome bände ma eraldi kuulata ei osanud. Need jõudsid minuni hiljem.
Brigitta: Mina kuulasin soome lastelaule hoopis siis, kui semestri Helsingis doktorantuuris veetsin. Siis kuulasime kaheaastase pojaga „Ella ja Aleksi“ multika laule. Aga mu enda lapsepõlves oli mu õel klassiõde Liis Rooden, kes andis kõik oma vanad kassetid mu õele ja tema omakorda mulle. See klassiõde on nüüd kunstnik ja ta olid juba siis kõik need kassetid hästi lahedalt ära disaininud: oli kleepinud, joonistanud ja teinud kollaaže. Seal olid Soome bändide nimed ja ma juba teadsin, et nad väärivad kuulamist. Eppu Normaali ja Miljoonasade… Kõige rohkem meeldisid tegelikult 22-Pistepirkko ja Kauko Röyhkä. Aga ma muidugi kohusetundlikult kuulasin need kõik läbi juba eelteadmisega, et see muusika peab meeldima, peab kõnetama ja nii ma neid kuulama jäin.
Maarja: Et selline laheda tüdruku entsüklopeediline diskograafia?
Brigitta: Ta oli äge jah. Ma olin 12, ta oli 21. Selline poisipeaga Depeche Mode’i fännklubi liige üleni mustas ja see kõik tundus nii cool.
Maarja: Influencer.
Brigitta: Täielik influencer.
Maarja: Tulles tagasi „Võnkevabaduse“ juurde, siis on olnud põnev näha, kuidas meie intervjueeritavad oskavad üllatada. Isegi kui nad pealtnäha tunduvad sarnased, on nende arvamused Soome artistide kohta mõnikord risti vastupidised. See, kes kellele meeldib ja miks, on ikka mõnus müsteerium.
Brigitta: Jah, tore, kui erinevalt saab sama asja mõtestada ja kui erinevalt saab sama asi meeldida. See ongi see, miks me Sinuga seda ajalugu uurime. Nii põnev on leida neid paralleelseid narratiive, mis üksteist ei välista, vaid täiendavad.
Maarja: Mul on hea meel, et selle asja ette võtsime, kuna Eesti-Soome sõpruse teema 1980. aastate lõpul on olnud justkui üldteadmine, mistõttu seda on nii vähe luubi alla pandud. Aeg voolab, põlvkonnad vahetuvad ja varsti see kõik ei ole enam nii ilmselge. On olnud tõeline privileeg need ehedad mälestused ja tunded üles salvestada. Kõik meie „Võnkevabaduse“ intervjuud on kindlasti Eesti kultuuriajaloo osa, mille kaudu saab muuhulgas ka aimu, kuidas taasiseseisvunud Eesti popmuusika maastik kujunes selliseks nagu ta kujunes.
Brigitta: Jah, popkultuuriga on endiselt see probleem, et seda on liiga vähe kaardistatud. Eestis on pikalt olnud ka veidrad hoiakud popmuusika suhtes. Mis üldse väärib talletamist ja mis mitte, ning hästi kergesti tekivad müüdid mingite sündmuste kohta, mis ei pruugi üldse tõele vastata.
Maarja: Minu meelest on põnev teha ka ajaloolist antropoloogiat ja käia nende artistide kontsertidel, kes olid omal ajal eestlastele olulised. Vennad Alankod olen hiljuti üle vaadanud ja Dingo kontserdil pidin tõdema, et tema naisfännid on endiselt tulihingelised ja valmis lava ees kähmlema. Eks need keikad on muidugi natuke teistmoodi energiaga kui omal ajal. Praegu on tegemist juba retroformaadiga, aga ikkagi on vahva, et nad veel toimetavad. Mul on hirmus hea meel, et me seda kõike just praegu uurime, mitte kümne või kahekümne aasta pärast, kui neid fännide rõõmuks tehtavaid kontserte enam ei pruugi olla.
Brigitta: Ajalugu lihtsalt hääbub, jah. Ma olen oma teise uurimisteemaga seoses püüdnud Eesti lõngustest aru saada, aga neid inimesi tõesti enam ei leia. Eesti-Soome muusikasilla puhul on praegu hea hetk, kuna enamik on veel tegevad ja aktiivsed. Ma muidugi kadestan sind, et oled saanud nendel laividel käia.
Maarja: Ma teadsin küll, kui me uurima hakkasime, et ega me päris nõela heinakuhjast ei otsi, et küllap on neid inimesi, keda see Soome-asi mõjutanud on, ja vast me leiame intervjueeritavaid. Ometi olen ma üllatunud, kui palju neid inimesi on ja kui palju see kõik neile omal ajal korda läks. Just see, kuidas ja mida nad räägivad, see nende angažeerituse aste on erakordselt kõrge.
Brigitta: Huvitav on mõelda sellele, kuidas see kõik Soome poolt vaadates tundub. Näiteks tuleb meelde, et kui ma tegin Helsingis järeldoktorit, siis professor, üks naine, kes mind juhendas, meenutas, kuidas ta käis J.M.K.E. kontserdil ja kuidas nad kõik seal „Tere perestroikat“ kaasa karjusid esireas. Iseenesest oleks huvitav ka see pool läbi uurida.
Maarja: Kusjuures J.M.K.E.-d tõesti teatakse Soomes üllatavalt hästi. Mul olid siin noored magistrandid, ehk see kõige värskem põlvkond soome tudengeid, ja meil oli juttu kogu tollasest muusikaskenest. J.M.K.E. oli ainus nimi, mis neil kohe silmad särama lõi ja äratundmise tekitas.
Brigitta: Muusika levimise kummalistest teedest rääkides mäletan, kuidas ma ise 20 aastat tagasi tudengina Armeenias õppisin ja seal arvati, et Georg Ots on Soome laulja.
Maarja: Mulle tuleb selle peale üks teine vahva muusikaline telefonimäng meelde seoses väliseesti muusikaga. Külma sõja ajal oli suhtlus kodu-Eesti ja pagulaste vahel päris keeruline ja paljud ei julgenud üldse sidet hoida. Mingil hetkel aga asjad leebusid ja noortebändid Portlandis ja Montréalis hakkasid otsima eestlust muusikas seeläbi, et lasid omale Nõukogude Eestist plaate saata ja tegid neil olnud paladest kavereid teadmata, et need polnudki üldse eestlaste endi kirjutatud laulud, vaid pahatihti omakorda kaverid mingitest lääne lugudest.
Brigitta: Nõukogude Eestis tehtud kaveritest rääkides on ikka naljakas, kuidas toona ei tõlgitud mõtet, vaid püüti leida midagi kõlaliselt sarnast. „Lucky Lips“ oli „Kikilips“. Minu lemmik on „Who can it be“, mis tõlgiti „Miks sa mind piinad“.
Maarja: Kui kaveritest rääkida, siis Eesti-Soome tõlkelood on tihtipeale väga ilusasti ümber pandud. Äkki siin tuleb keelesuguluse mõju välja. Mõeldes näiteks Jaagup Kreemile, siis need mitu lugu, mis ta Soomest Terminaatori repertuaari otse üle tõi „Plekktrumm“ ja „Ajateenija“, kõlavad nii orgaaniliselt, et enamik eestlasi ilmselt ei teagi, et need pole algselt Termika lood olnud. Aga Terminaator ongi muidugi oma esteetikalt justkui Soome bänd, mis lihtsalt juhtumisi tegutseb Eestis.
Brigitta: Mis on Sinu lemmik Soome bänd?
Maarja: Kui mul oleks ajamasin ja ma saaksin minna kellegi tippaja laivile, siis ma läheksin 1986. aastal Linnahalli ja vaataksin need kaks kontserti ära, kus Sielun Veljet end siinsesse muusikalukku jäädvustas. Aga sina?
Brigitta: Puhtalt noorpõlve nostalgia tõttu on jäänud hästi verre Eppu Normaali, aga praegu tegelikult meeldib mulle väga üks Scandinavian Music Groupi album. See aga jääb meie uurimisteemast juba välja.