Kas Rakveres elati juba kiviajal?
Et siis umbes 8 000 aastat tagasi? Ega vist! Aga Rakverest põhja pool Lammasmäe soosaarel, paarkümmend kilomeetrit Rakverest põhja pool on küll kiviajal elanud kalastajad ja kütid. Nende tööriistad olid valmistatud sobivalt kivist ja luust – ju nad taipasid ajaloost üht-teist. Võib-olla jäi Lammasmägi neile kitsaks või said järves kalad otsa, sest hiljem pole nad endast enam jälgi jätnud. Esimesed põllumehed ja karjakasvatajad tulid praegusele Rakvere teatrimäele hoopis Ukraina steppidest umbes 1 500 aastat tagasi ( V–VI sajandil). Nii väidavad arheoloogid uuemate geeniuuringute järgi. Koht soodne: põhjaküljel oli soo, kahel pool küngast voolasid allikad ja ojad, veidi maad eemal kõrgus vallimägi, kuhu sai puulinnusesse vaenlase eest varjule minna.

Kes andis Rakvere linnusele nime?
Rakvere muistsest linnusest pole teada palju andmeid, kuid Henriku Liivimaa kroonika mainib, et aastal 1226 asus siin Tarvanpää puulinnus. (Hea, et leidus tarku külalisi, kes võtsid vaevaks märkmeid teha!)

Samasse kohta ehitasid taanlased oma kivilinnuse ja panid sellele nimeks Wesenberg (Tarvanpää saksa keeles). Kui 1268. aastal tulid Novgorodist venelased suure 30 000-mehelise ühisväega Rakovori vallutama, siis astus neile vastu taanlaste ja ordumeeste ühisvägi. Selles 13. sajandil Eestimaa pinnal peetud suurimas ja verisemas Rakvere lahingus said venelased hävitava kaotuse osaliseks. 300 aastaks võttis see kaotus venelastelt isu meie alade vallutamise järele. Linnuse juurde tekkis aga linn, mis hakkas kiiresti arenema. Siia asusid elama käsitöölised ja kaupmehed. 1302. aastal anti linnale Lüübeki linnaõigused. (Kas polnud see omamoodi „keskaegne Euroopa liit“!) Sel aastal peamegi Rakveres suuremat sorti sünnipäevapidu – 720 aastat Rakvere linna.

Kas Rooma paavst käis keskajal Rakveres?
Ei, paavst Rakverre ei jõudnud, kuid tollane Wesenberg oli tõesti mõned aastad paavstilinn ja allus otse Rooma paavstile. See oli aeg, kui linnuse peremehed taanlased ja sakslased Wesenbergi pärast omavahel tülli läksid, nii et kaklejaid tuli 1266. aastal nahutama paavsti erisaadik otse Itaaliast. Kui saadik läks tagasi Rooma, algas nagin muidugi uuesti.

„Viimse reliikvia“, Eesti kultusfilmi seiklused Rakvere moodi!

1346. aastal müüs Taani kuningas kogu Põhja-Eesti Saksa ordule maha. Ordu valitses siinmail pea kaks sajandit. Ordu valitsusaeg lõppes Juhan Julma ehk Ivan IV vägede sissetungiga Eestisse aastal 1558. Algas Liivi sõda, mis oli verine ja julm. Rakvere tehti maatasa, Virumaa külasid rööviti korduvalt ja armutult. Mehed kisti sõtta, möllasid näljahädad ja katk. Venelased tegid Rakverest oma tugipunkti: nad kaevasid vallimäe lääne- ja põhjakülje (praegune Vallikraavi tänava teatripoolne osa) järsemaks ja ehitasid mõlemale poole müürid ette.

1579. aastal langes Rakvere all venelaste kätte vangi „Liivimaa Hannibal“ Ivo Schenkenberg, kes oma talupoegade sõjasalgaga Rakvere väravate all hulljulgelt tatarlasi ründas. Haavatud Ivo viidi Pihkvasse, kus ta hukati. Ivo Schenkenbergi tegelaskuju on oma koha leidnud 1969. aastal valminud kultusfilmis „Viimne reliikvia“. Kahjuks ei ole Ivo viimasest lahingust filmis sõnakestki, au ja uhkus läks nõukogudeagsetes filmides ikka vene soost kangelastele, mitte eestlastele. Selle eest on Ivo mälestuseks Rakvere linnuses sisse seatud Schenkenbergi kõrts ja juunikuus valmib Ivo auks suvelavastus „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas”.

Kõigepealt üle jää ja siis kompassiga Rakvere alla

Just nii saabus Rootsi vägi 1581. aasta talvel Viiburist Rakvere alla ja asus linnust piirama. Lahingurelvadena kasutati juba suurtükke ja see mõjus: venelaste puust eelkindlus oli peagi leekides. Venelased alistusid, rahuaeg aga polnud veel käes, sest Rakveresse tungisid poolakad ja aastad 1602–1605 möödusid Poola riigi valitsuse all.

1605. aastal algas Eestimaal aeg, mida kutsutakse siiamaani „kuldseks Rootsi ajaks“. Rakvere ajaloolane Uno Trumm ütleb, et eestlastel on kaks rumalat legendi: 700-aastane orjaöö ja kuldne Rootsi aeg, mõlemad suured valed! Rakvere olukord oli vaatamata kuldsele Rootsi ajale ikkagi kurb. Rakvere kaotas linnaõigused, sest Rootsi kuningas kinkis 1629. aastal linnuse ja kogu linna Hollandi diplomaadile von Brederodele, kes esindas rootslasi läbirääkimistel venelastega. Lõpuks müüsid Brederode pärijad nii linna kui ka linnuse baltisaksa mõisnikule. Algas linnale pikk ning vaevaline võitlus Tiesenhausenitega, millest jutustab Jaan Kross kaasahaaravalt oma „Rakvere romaanis.“ Mõisa ja linna vahel valitses vaen, linn käis pikalt kohut oma privileegide taastamise pärast.

Viis tänavat ja 400 elanikku

Pärast Põhjasõda (1721) liideti Eesti alad Vene tsaaririigiga. Taas oli laastav sõda üle Rakvere ja Virumaa käinud. Seekordsel Vene valitsusajal oli ka positiivseid tulemusi. Aastal 1783 oli moodustatud Virumaal kreis ehk maakond ja Rakverest sai kreisilinn, mis kuulus Eestimaa kubermangu koosseisu. See oli Rakverele suur vedamine, sest arengutingimused olid kreisilinnale soodsamad. Toonases Wesenbergis elas viie tänava ääres umbes 400 inimest. Kreisikeskusena hakkas linn kiiresti kasvama, nii et sajandi pärast oli siin ligi 6 000 elanikku. Linna tuli rentei ehk riigikassa, tolli- ja muud ametnikud – kõik vajasid elamiseks maju.

„Oh! Ma vaene Rakvere linn…“

1708. aasta paiku kirjutas Puhja köster Käsu Hans põhjasõjas mahapõletatud Tartu linnale lõunaeestikeelse itku ”Oh! Ma waene Tardo liin”. Kui Rakvere linnus tahaks oma nutulaulu avaldada, siis võiks see kõlada 2022. aasta kevadtalvel umbes nii:
„Kuldne Rootsi aeg ei olnud minule üldse kuldne: rootslased ja poolakad lasid 1605. aastal mu müürid tuhandeks tükiks, nii et sõjakindlusena mul enam otstarvet polnud. Mu elu oli armetu, kõik kiskus viltu. Rootsi kunn kinkis mu kui jahikoera oma sõjasangarile Brederodele, kelle järglased müüsid mu omakorda maha von Thiesenhausenitele, baltisaksa mõisnikele. Mõisasüda oli endise kloostri krundil, praegusel teatrimäel, linn oli kaotanud oma õigused ja sõltus mõisast. Minu müüridest murti mõisa ja linna tarvis ehituskive ja minu ümber karjatati lambaid – ja nii mitusada aastat järjest.

Ka suurt põhjasõda vaatasin kurvalt pealt – kõik tehti jälle maatasa. Kui Rakvere omad usaldasidki mahapõletatud linna tagasi tulla, võeti nad venelaste poolt kinni ja viidi Venemaale vangi. Tasapisi hakkas linn siiski taastuma ja lõpuks kroonis linna võitlusi edu. Rakvere kuulutati 1783. aastal kreisilinnaks, maad mõõdeti inimestele välja ja peagi osteti need mõisalt ära.

Natuke rõõmu tegi Peterburi–Tallinna raudtee avamine (1870), Rakveres avati II klassi raudteejaam. Peterburi veeti viina ja nuumhärgi, raudteed mööda liikus raha ja tulid uue aja kombed, isegi mässumõtted. Varsti algas suur ilmasõda. 1918. aastal sai Eesti Vene kotka tiiva alt vabaks. Rakverest sai jälle maakonna keskus. Pärast vabadussõda oli kolm aastakümmet lühikest hingetõmbeaega. Minu müüre püüti konserveerida, siin tehti jaanituld ja peeti rahvakoosolekuid, tammik ja vallimägi liideti linnaga. Vallimäest ja linnusevaremeist sai linnarahva meelispaik. Õnneks jäi ära ka suurüritus istutada linnusesse hulganisti puid, muidu oleks nende juured mu müürid põhjalikult hävitanud. Ajad muutusid. 1940. aastal algas uus venelaste (Nõukogude Liidu) okupatsioon.

Pärast teist ilmasõda jätkus tasapisi minu mineviku uurimine. Linnarahvas käis arheoloogide kaevamisi vaatamas ja uurimas, kas salakäik, mis pidi Soome lahe alla viima, on tõesti olemas ning kus see asub.

Minu müürid murenesid, mitu põlvkonda Rakvere poisse käis siin sõda mängimas ja lagunevatel müüridel turnimas. Õnneks loodi 1975. aastal restaureerimisvalitsus ja algas tõsine mõõtmine ning müüride kindlustamine. Aitäh suure töö tegijale Gunnar Kirsile. Ja teistele ka! 1988. aastal anti Rakvere muuseumile üle minu renoveeritud lõuna-eeshoov, idavärav, vahitorn ja rondeel. Samal aastal algas samm-sammult Eesti iseseisvuse taassündimise aeg, linnuse hoovis lehvitati sinimustvalgeid lippe, peeti kõnesid ja lauldi, vannuti truudust isamaale ja tänati jumalat. Noorem rahvas korraldas suveöösel Wesenbergi rockipeo, nii et linnarahvas ei saanud vist hommikuni sõba silmile. Loodan, et poiste peale ei pahandatud, eks kõik ole kord noored olnud…

Tänasel päeval tunnen end üsna nooruslikuna: keskpäeval teeb kahur pauku, turistid toovad raha sisse, palgasõdurid marsivad mu müüride vahel ja mida kõike veel. Kui kunagi keegi leiaks Vatikani arhiivist või Saksa ordu keskarhiivist Austrias üles vanad joonised, siis saaks ehk teada, kuidas minu müürid ammusel ajal oma suures uhkuses välja nägid. Ah jaa, mul on nüüd uus pärisperemees – SA Virumaa Muuseumid. Tema hoolitseb minu eest, tuletab kaugetele ja lähedastele külalistele meelde, et need vanad müürid on kandnud Rakvere-Wesenbergi-Tarvanpää nime. Nii hästi kui praegu pole ma kunagi elanud! Äkki peaks pealkirjast selle sõna „vaene“ hoopis välja viskama? Las ta jääda – igaks juhuks, mine seda ajalugu tea. Ei taha ära sõnuda…“