Tartumaal vastu Peipsi järve sirutuv Emajõe-Suursoo on paradiis igale tõsisele loodushuvilisele – siin ei ole massiturismi, metsaraiet, lõhutud metsateid, prügiseid lõkkekohti ega inimtekkelist müra. Seda ala peetakse Eesti üheks metsikumaks ja inimtühjemaks, kuid samas loodusväärtuste poolest väga rikkaks paigaks.
Emajõe-Suursoo on Eesti suurima, Peipsiveere looduskaitseala osa, moodustades selle tuumala. Peipsiveere Looduskaitseala hõlmab endas Võrtsjärvest Peipsisse voolava Emajõe deltasoostiku ehk Emajõe-Suursoo, Piirissaare ning nende vahele jääva Peipsi järve veeala. Peipsiveere Looduskaitseala kuulub rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalade hulka ning Natura 2000 võrgustikku. Seega on nii Eesti kui ka Euroopa kontekstis tegemist väga väärtusliku tervikliku looduskompleksiga, kus elavad mitmed looduskaitsealused liigid.
Nagu nimigi ütleb, on Emajõe-Suursoo suur soo. Kuid mitte ainult. See Emajõe deltaalale moodustunud soostik sisaldab endas kümneid põlismetsaseid soosaari, erinevas arenguastmes soid, mitmeid jõgesid ja järvekesi ning ohtralt pärandkultuuri. Üllatuslikult leidub raskesti ligipääsetaval maastikul kümneid talukohti, suur ajalooliste sooteede võrgustik ning õigupoolest elati siinsete veekogude ääres juba aastatuhandeid.
Tänapäeval on see pindalalt Tallinnaga võrreldav ala sisuliselt inimtühi, aastaringselt elatakse vaid paaris suursoo saartel asuvas talus ning sinnagi viivad teed on tõkkepuudega juhukülalisele suletud. Siinsed inimesed lihtsalt armastavad privaatsust ning loodusega kooskulgemist.
Soo on väga rikas
Võib ilma naljata öelda, et Emajõe-Suursoos on suurem tõenäosus kohata majesteetlikke kotkaid kui teisi inimesi. Pole sugugi harv juhus, kui pea kohal tiirleb kümmekond merikotkast korraga. Nemad ongi selle paiga tiivulisteks valitsejateks. Muide, merikotkaste lugu peetakse Eesti looduskaitse suureks edulooks: 40 aastat tagasi olid nad Eestis keskkonnamürkide kasutamise tagajärjel väljasuremas, pesitsemas vaid üksikud paarid. Täna loendatakse neid aga Eestis ca 300 paari. Eriti mõnusalt tunnevad nad Emajõe-Suursoos – neile jätkub privaatsetel ja raskesti ligipääsetavatel soosaartel pesitsuskohti, kus häirimatult järgmist põlvkonda kasvatada ning toiduga varustab rikkalikult Peipsi järv.
Üldse on paik rikas neljajalgsete ja tiivuliste poolest. Siin on loendatud üle 170 linnuliigi. Emajõe-Suursoo tedrepopulatsioon on Eesti esinduslikumaid ning kevadel helisevad kaunid soomaastikud nende pulmamängust. Imetajatelegi on paik suurepärane elukeskkond, sest inimest ju segamas pole. Olen oma siinsetel soorännakul kohtunud kõigi Eesti looduse uhkete imetajatega. Näiteks murakaid noppides jagasin marjakohta kahe noore (ja marjulisest väga üllatunud) karuga ning ühel varajasel suvehommikul kohtusin metsateel uudishimulike hundikutsikatega, kes mind nähes isegi ära ei taibanud joosta. Minu kanuu eest on läbi soojõe hoogu maha võtmata jooksnud suur seakari ja ujunud üle jõe metskits. Kohtumine kobraste või põtradega on igapäevased.
Emajõe-Suursoo rikkused ei piirdu aga vaid mitmekesise loomariigiga. Siinsed jõed ja järved on Peipsi kaladele tähtsaks kudemiskohaks ning samuti elavad neis mitmed looduskaitsealused kalaliigid. Ka taimestik on rikkalik ja huvitav, soosaartel ja soodes on kasvamas mitmeid haruldasi liike.
Sügisel varustab Emajõe-Suursoo usinaid korilasi aga jõhvikatega. Teadlaste hinnangul asuvad Eesti suurimad jõhvikavarud just Emajõe-Suursoos. Tublile marjakorjajale pole mingi probleem korjata siit sügise jooksul tonn või isegi rohkem jõhvikaid. Igal sügisel käib soos traditsiooniline jõhvikakorjamine ning aastasadu on marjaäri korjajate taskuid täitnud. Päris tühjaks ei jõuta sood aga kunagi korjata, sest marju on lihtsalt nii palju.
Ühte nähtamatut loodusvara leidub soomaastikel veel. Vaikust ehk õigupoolest küll tehishäälte puudumist võiks vabalt liigitada loodusvaraks ning siin suurel sooalal on võimalik seda kogeda. See on erakordne, sest isegi rohke metsiku looduse ja hõreda asustusega Eestis ei ole enam palju jäänud alles neid kohti, kuhu ei kosta mingeid inimtegevuse hääli.
Inimesed soos
Emajõe-Suursoos peidab end umbes sadakond soosaart. Nende hulgas on suuremaid ja väiksemaid, on selliseid, kuhu tänapäeval pääseb ligi ning on ka selliseid, kuhu on varem pääsenud, kuid tänaseks on soo kehvad teed alla neelanud. Siin on üllatavalt palju vanu talukohti, millest tänaseks alles põlispuud, vundamendikivid, vedelevad põllutööriistad ja muidugi lood nende talude elanikest. Tänapäevases mõistes tundub üsna arusaamatu, kuidas said inimesed elada keset sood.
Elatud on siin aga tuhandeid aastaid. Just sellist lugu jutustavad leiud kiviaja asulakohtadest soojõgede ääres. Kui tänapäeva inimeste kõige tähtsam liikumistee käib mööda maismaad, siis Emajõe-Suursoo elanike „maanteed“ kulgesid mööda vett. Enamikel soosaartel asuvatel taludel oli ligipääs mõnele soojõele ning peamiseks liiklusvahendis oli paat. Need kaevatud kanalid on tänaseni alles ning mõnedes kohtades ka kasutuses. Selle teadmisega tundub mõistlik asjaolu, mispärast asus maismaad mööda ligipääsmatu Kalli järve ääres keset ei-midagit kõrts. Keset sood asunud kõrts tegutses möödunud sajandi alguseni. Siia sai tulla suvel veeteed mööda ja talvel läks siit mööda talitee. Kõrtsi kundedeks olid mõisasaksad ja mööda Peipsi järve Venemaalt Tartusse reisivad kaupmehed.
Talvel on väga põnev avastada soos asuv taliteede võrgustikku. Taliteed kulgesid aastakümneid ja aastasadu samadel kohtadel. Need rajati sinna, kus pind hästi läbi külmus ja lumi kaua püsis. Üle soo kulgesid taliteed sirgelt, sest nii oli teepikkus kõige lühem. Need teed on tänapäeval vaevumärgatavad, kuid ajalooliste kaartide abil veel leitavad.
Emajõe-Suursoo metsikus ja inimtühjus on tekkinud pärast II maailmasõda, kui siinsed talud tühjaks jäid ning inimmõju soodele kadus. Lõppes sooheinamaade ja taliteede kasutamine, inimasustus muutus järjest hõredamaks ning endised põllud metsastusid. Meile tavainimesena võib suur sooala praegu tunduda täiesti tühi, kuid looduslik „tühjus“ on just see, mis aitab infost kurnatud tänapäevainimese akusid laadida ning meeli puhata. Meil kõigil on sellist tühjust väga vaja.
Kuidas siia tulla?
Loodusretkejuhina kuulen inimestelt sohu minnes sageli esimesena kahte küsimust: kas seal elab palju metsloomi ja ega me sohu ära ei upu. Vastused on lühidad: jah, loomi elab siinkandis rikkalikult ja ei, me ei upu sohu.
Kui sooga sõbraks saada, ei taha ta sind enam uputada, vaid on su vastu väga helde ja sõbralik. Selgituseks olgu öeldud, et soid on erinevad ja sugugi mitte kõigis ei saa jalad märjaks. Peipsiveere LKAl soode hulgas on esindatud kõik kolm sootüüpi: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba.
Looduskaitseala keskus asub Kavastus Emajõe-Suursoo põhjapoolses servas. Seal on ka väike 3-kilomeetrine laudrada, mis küll paraku suurest soostikust head pilti ei anna. Tasub tulla lõuna poole Ahunapalu külla, mis asub suure sooala südames ja kust on võimalus loodusväärtustele paremini ligi pääseda.
Kes tahab aga suurt sood avastada, siis selleks on mitmeid võimalusi. Huvitav on minna mööda jõgesid-järvi kanuu või aerulauaga. Jõed ja järved moodustavad siin suure veesüsteemi ning vett pidi on võimalik seigelda päevi. Kanuuga saab sõita umber suure soostiku või võtta mööda jõgesid ette rännak läbi suursoo Peipsi järve äärde.
Talvel saab paikkonda avastada jääd mööda matkates. Seda viimast saab siinkandis teha Eesti mõistes täiesti eksootilisel moel koerarakenditega. Nimelt asub Ahunapalus Eesti ja kogu Balti riikide suurim alaska malamuutide kennel, kus kasvatatakse ja treenitakse vintskeid põhjamaiseid kelgukoeri, kes on võimelised kelgu ees läbima sadu kilomeetreid.
Muidugi on variant rännata soosaarelt-soosaarele oma isiklikke jalgu kasutades. Räätsad või talvel rohke lumega matkasuusad on siinjuures väga abiks. Parim matkaaeg ongi sügisest kevadeni, sest siis ei kiusa matkajat sääsed ega palavus. Jalgsimatka on hea alustada Ahunapalu külast. Kaart peab matkates olema korralik (ära looda GoogleMapsi ja interneti peale, sest paljudes kohtades levi pole!) ja GPS laetud. Nimelt on oht eksida suur, sest soosaari on palju ja nad mõjuvad oma sarnasuses eksitavalt. Segaduse korral umbropsu edasi minemine võib aga kujuneda kilomeetrite pikkuseks kurnavaks eksirännakuks, sest pole võimalust sattuda juhuslikult mõne talu õuele või maanteele. Marjahooajaväliselt on ka väga väike tõenäosus, et kohtad tee küsimiseks siin mõnd teist inimhinge.