Salutihane ehk sootihane tunneb end talv läbi hästi erikujulistes, vaheldusrikastes ja piisava suurusega metstukakestes. Soome selle linnuliigi levikuala ei ulatu. Muidu arg suurnokk-vint julgeb tulla lindude söögikohta. Seegi lind on Eestis palju tavalisem kui Soomes. Meil harva esinev puukoristaja ronib üles-alla mööda vanu puutüvesid ja oksi. Toredaid vaatlushetki pakub valgeselg-kirjurähn, kes leiab head suupoolist metsatukkade lehtpuudest. Mänsakut, uhket šokolaadipruuni värvulist on tore kohata. Talvike ja leevike ning mõnedel leebematel talvedel ka ohakalind, kanepilind ja siisike tunnevad end siinsetes oludes hästi.

Kodukakk valib tihti juba sügisel sellise metsatuka endale pesapaigaks - kui ainult sobiva suurusega puuõõs on saadaval. Ümbritsevalt põllult tõuseb lendu põldpüüparv, kes samuti leiab metsatukast sobiva ööbimispaiga.

Metsatukast võib leida tihti ka Eesti külaarhitektuurile loomuomase maamaja, näiteks läänerannikule tüüpilise rehielamu. Pikliku kujuga palkehitisel on sageli rookatus ja maakividest laotud vundament - läbi-lõhki ökoloogiline ehitis. Põõsastega kaetud õueala on tähtis haljastuskomponent, muuhulgas ka lindudele. Tõnu Õnnepalu, eesti nüüdiskirjanik, keda on tõlgitud ka soome keelde, on mitmes teoses arutlenud Eesti maapiirkondade vaikseks jäämise üle, loomulikult on sellel oma mõju Eesti põlisele maastikule.

Mainitud linnuliikidest peaaegu ükski ei esine Soomes nii arvukalt kui Eestis. Seetõttu pakuvad Eesti metsatukad rännumehele suurepäraseid elamusi, mis mõjuvad talvel nii erinevate linnuliikide rohkuse kui lindude arvukuse tõttu eriti eksootiliselt. Ka mitmed vanad pargid ja koguni 800 aasta vanuste kivikirikute ümbrus kujutavad endast selliseid kooslusi, millel on oma linnustik. Kõikjal on maastiku põhiomaduseks looduse mitmekesisus. Seda metsatukkadest ammutatud inspiratsiooni tunnen vastu kajamas nii eesti moodsate põimingutega pärimusmuusikas kui ka teistesse žanritesse kuuluvates muusikateostes, samuti eesti kirjanduses ja kujutavas kunstis.