Üldlevinud arvamuse kohaselt ei pea eestlased ennast ise kuigi usklikuks rahvaks, mõeldes sel puhul esmajoones seda, et ristikirikuga on suhted pigem leigepoolsed. Eestlaste rahvuslik iseolemise narratiiv on alates Carl Robert Jakobsoni „Kolmest isamaa kõnest“ üles ehitatud muistsele õnnelikule kuldajale. Kõik eestlased ja eestlaste sõbrad teavad Kuhlbarsi-Hermanni laulu „Kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma…“ Mütoloogilise Kungla mõtles välja lauluisa Kreutzwald rootsi keelt abiks võttes – „det kungliga folket“. Muistse kuldaja lõpp saabus siis, kui Eesti alale jõudsid ristisõdijad, kes tule ja mõõgaga kehtestasid siin uue korra ja uue usu. 20. sajandi Euroopas alanud ilmalikustumine ning Nõukogude okupatsioon koos ateistliku ilmavaate propageerimisega süvendas kiriku- ja saksavastasust veelgi. Rahvuslikku identiteeti ja iseolemise lugu aga aitas toita ja (taas)luua kõik see, mis oli peidus rahvaluule arhiivis ja vanemate põlvede meeles ning mälus. Taasiseseisvunud Eestis on sõna- ja mõttevabadus ning nii idast kui läänest uhkav uusvaimsus ja esoteerika , mis nõukogude ajal oli samuti keelatud maa, leidnud soodsalt rammusa pinnase. Võime julgesti öelda, et eestlane on vägagi usklik, aga tema religioossus meenutab pigem rootsi lauda, kust on võimalik oma isiklikule taldrikule komplekteerida endale sobiv valik maailma erinevatest uskudest ja usunditest. Oluline osa on selles menüüs kindlasti ka argiuskumustel, millest muist on rahvusvahelist päritolu, muist maavillased, talu- ja suitsutare hõngu. Osa argiuskumusi on rahvapedagoogilise sisuga, osa peab külge tõmbama õnne ja tõrjuma õnnetust.

Seega – ära kingi eestlasele kunagi tühja rahakotti, siis tema rahalised sissetulekud kahanevad hirmsa kiirusega. Rahakotti võib kinkida, aga siis peab seal leiduma natuke kalasoomuseid (meenutavad hõberaha, tõmbavad ligi kalaõnne) või mõni erilisema moega münt. Ära kingi eestlasele mitte mingil juhul taskurätikuid, sest siis saab ta palju pisaraid valama. Ära kingi eestlasele kella – see on otsene vihje, et tema maise maailma tunnid on loetud. Kui oled kutsutud pidulikule sündmusele, siis ära osta kunagi paarisarvu lilli, vaid jälgi, et õisi oleks paaritu arv. Lillekimp, kus on õisi paarisarv, on sobilik vaid kurva sündmuse puhul. Kui lähed katsikule – see tähendab õnnitlema vanemaid uue ilmakodaniku puhul, pea meeles, et poisslapsele viiakse kringel, tütarlapsele tort või pidulik kreemikook. Kui sa jalutad eesti neiu või noormehega tänaval, jälgi, et vastutulija ei läheks teie vahelt läbi või teie vahele ei jääks mõnda tänavaposti – see on kindel märk, et omavahel tuleb ütlemist ja riidu, armastejatel koguni lahkuminekut. Kui hommikul tööle minnes tuleb esimena vastu naisterahvas, sülita igaks juhuks kolm korda üle õla (viisakas on vaadata, et mõni kodanik sel hetkel selja taga liiga lähedal pole), siis on lootust, et päev siiski päris tuksi ei lähe.

Oot, aga kuidas selle peopesa sügelemisega siis oli? No minul vasak peopesa sügeleb juba praegu, mis lubab loota, et seegi kirjatöö toob natuke raha sisse. Parem oleks, kui parem peopesa ei sügeleks kunagi – see on märk sellest, et oled teinud mõne halva rahalise tehingu või tuleb lähiajal teha suuri ootamatuid väljaminekuid.

Ja nagu vanadel eestlastel oli kombeks jutu lõpetuseks soovida – hea õnn sul täna olgu ja sul susi vastu tulgu!