Millal tajub inimene lõpuks oma surelikkust? Vahest keskea piiril, kui tema elukammis on piisid järel vähem, kui neid, mis juba on murtud. Sellisel hetkel või tekkida vajadus arutada, kuhu on oma eluga jõutud ja milleks järjest lühemaks jäävat aega kasutada.
Aega ja ajatust, paigalpüsimist ja vabaks pääsemist käsitleb kirjanik Mart Kivastiku film „Taevatrepp“, mis jõudis Eestis kinodesse 2023. aasta märtsis. Filmi aluseks on 2019. aastal ilmunud Kivastiku samanimeline romaan. Teose on soome keelde tõlkinud 2020. aastal Anna Kyrö pealkirjaga „Taivaan portaat“.
„Aeg on inimese leiutis,“ ohkab „Taevatrepi“ peategelasele Ulfile ehk Uule tema lapsepõlvesõber ja iidol Georg, kes sureb filmi alguses. Georg (noorena Ivo Uukkivi, vanana Raivo Trass) kehastab Uu jaoks ajatust ja sidet lapsepõlvega. Kui see side lõplikult katkeb, peab Uu uuesti leidma ennast ja oma elu ning mõtlema, mida ta sellega edaspidi peale hakkab. Georgi surma järel areneb filmis kaks eri lugu: ühes kujutatakse keskealise Uu rabelemist kaasajal ja teises teismelise Uu kasvamist Nõukogude Eesti argipäevas elavaks nooreks meheks.
Oma surivoodil sosistab Georg keskealisele Uule retsepti igaveseks eluks: tuleb õppida jalgrattaga käed lahti sõitma. Filmis areneb tervik selle kohta, kuidas noor ja vanem Uu otsivad viise, et lahti pääseda melanhoolsest minevikust, millest lahtilaskmine on raske ja kurb, kuid siiski vajalik. Keskealine ja teismeline Uu teavad, et jalgratta lenksust lahtilaskmine võib teha haiget, kuid kui see õnnestub, saab kogeda uudset vabaduse joovastust.
Noor Uu kõigub filmis teismeea ja täiskasvamise vahel Tartu puumajade idüllilises ümbruses. Mõned sõbrad, sugulased ja kunstnik Georg on Uule tema argipäevas olulised. Pere argielu on tagasihoitult tasane ja suhe kvartali venekeelsete poistega sõna otseses mõttes valulik. Noore Uu isa Hannes Hermaküla kehastuses on tegelane, kes oma pojaga tühja ei lobise, vaid saadab ta ujumislaagrisse mehistuma. Uu otsib enda jaoks teed lapsepõlvest välja, selles aitab teda vanem sugulane Paul (noorena Kaarel Pogga, vanana Tõnu Oja), kelle kaudu saab Jenkki nätsu, LP-sid, uhkeid teksaseid ja esimesed sigaretid. Timotheus Sammul mängib tundlikult noort Uud, kelle ebakindlad sammud suureks kasvamise poole äratavad emalikke vaiste: oh sa vaene poiss, küll kõik saab korda!
Selge peategelane on filmis siiski keskealine Uu, keda mängib arvukates eesti lavastustes, filmides ja sarjades karastunud Mait Malmsten. Keskealise Uuna on ta just nii valuliselt ahistunud nagu üks eesti mees ülepea olla võib. Uu elus on pealtnäha kõik hästi. On töö, pere, harrastused, sõbrad, uus korter ja auto. Ühine argipäev koos naise Tiuksiga (Harriet Toompere) paistab õnnelik, kuid Georgi surm käivitab näilises heaolus elava Uu otsingud, mis on vist lihtsalt oodanud õiget hetke.
Keskealine Uu proovib aega peatada usina jõusaalis käimise ja noore ujumistreeneriga flirtimisega. Aja kulg ei jää märkamata ka Uu kodus. Oma poeg on suureks kasvanud ja Uu tajub, et uued generatsioonid kordavad vanu vigu. Uu suhtest tema kõrvaklapid peas istuva järeltulijaga ei õhku just soojust ja seda proovib Uu muuta. Kas ta jõuab veel päästa seda, mida päästa saab?
Filmis „Taevatrepp“ näeb kõrvalosades eesti näitlejate raskekahurväge, olgu näiteks Sepo Seeman täiskasvanud Uu ülemusena, Guido Kangur Tartus ringi sõitva onu Pallana, Kersti Heinloo vana Pauli alati toetava abikaasana või ooperilaulja Voldemar Kuslap alzheimerit põdeva, püksata mööda Tartut eksleva isana.
Noore Uu jaoks oli isa endastmõistetav autoriteet, kelle vastu ta on pidanud mässama. Filmi üks liigutavaid stseene on, kui keskealine Uu aitab püksid unustanud isale riided selga ja palub tal rääkida lugusid, mida dementne vanake on rääkinud palju kordi – kuid isa ei taha enam. Kõik on juba räägitud. Mõnikord on lihtsalt liiga hilja ja sedagi on valus mõista.
„Taevatrepi“ rollinimestikus on tingimata olemas ka Tartu linn. Ehk on film lugu Tartu vaimust. Millestki, mida võib tajuda, kuid mida on raske sõnastada. Melanhoolne Tartu vaim sunnib vaatama minevikku, kuid ka ettepoole. Filmi paralleelsetele lugudele annab linn raamid. Noore Uu elu liigub puust linnas, tagahoovi jalgpalliplatsidel, kuid keskealise Uu argipäev möödub valgete seintega klaasarhitektuuris, kontoris arvuti taga ja ujulas. Emajõgi voolab jalgrattaga sõitva Uus kõrval kümnendist sõltumata.
Tahtmatult peab mõtlema, kas eesti filmis on esile tõusnud keskealiste meeste tagasivaade lähiminevikule. Kuna tunnetest ja valusatest asjadest rääkimine tundub paljudele eesti meestele veel raskem olevat kui nende soome vendadele, saab filmi abil tundeid käsitleda turvaliselt distantsilt – sellised me olime, niisugused meist said. Meheks olemise standardid olid minevikus tõsised ja karmid, samas kui kaasaegne lääne standard ootab ka meestelt tundelist juttu ja kergust. See on armutult raske neile, kes on kasvanud täiesti teistsuguses maailmas.
„Taevatrepi“ vaoshoitud ja sissepoole pööratud vaikuses on hetketi peaaegu kaurismäelikke momente. Paljudes stseenides segunevad kurbus, huumor ja hingemattev vaikimine. Selles mõttes on film läbinisti eestilik. Naised on „Taevatrepis“ kõik kõrvalosades. Nende tööks on väsimatult välja kannatada lõputult ennast otsivaid mehi.
Ka parima tahtmisega ei saa öelda, et „Taevatrepis“ on tugev süžee, kuid see polegi eesmärk. „Taevatrepp“ on nagu essee või nostalgiline lugu, kus käsitletakse vananemist, loobumist ja igatsust viisil, mille igaüks ära tunneb. Tartu fännid peavad filmi kindlasti vaatama. Filmi lõpplahendus jääb õhku. Vaataja võib otsustada, millise taevatrepi Uu endale lõpuks ehitab.