Puuluup on tõusnud eesti muusika parimate tegijate hulka. Jaanuaris aasta parima ansambli tiitliga pärjatud Puuluup ühendab oma muusikas vanu traditsioone ja uut elektroonilist kõlapilti.
Puuluup on üks praeguse aja populaaresimaid ansambleid Eestis. Bändi liikmed Ramo Teder ja Marko Veisson on pidevalt esil TV-ekraanidel, festivalidel ja leheveergudel. Tandem on esinenud ka Kadrioru roosiaias kultuuritegelaste auks korraldatud presidendi vastuvõtul.
Intervjuu toimumise hetkel vurab Ramo Teder Helsingist Salo poole. Ansambli teine liige Marko Veisson see-eest istub autos hoopis kuskil Tallinna ja Tartu vahepeal. Olukord illustreerib hästi mobiilse bändi argipäeva. Kuna duo liikmed elavad Salos ja Tartus, koguneb kilometraaži paratamatult palju.
Vestlus kaldub kohe alguses Ukrainale. Puuluup pole jäänud istuma, käed rüpes, vaid on ukrainlaste abistamiseks tegutsema asunud. Tulemas on heategevuskontsert Tartus.
“Toetame Ukrainat ja oleme südames nendega. Nii bändi kui ka inimestena,” räägib Marko Veisson videokõne vahendusel.
Tartu kontserdil on kavas vähemalt üks Ukraina päritolu laul. Odessa rahvalaul on muutunud Puuluubi käsitluses uueks nii meloodia kui ka harmoonia osas.
Mõlemad mehed on viimasel ajal mõelnud Puuluubi ideoloogilisele positsioonile. Bänd pole varem teadlikult poliitilisi seisukohti väljendanud, vaid on keskendunud ainuüksi muusikale. Ukraina sõda on siiski olukorda muutnud.
“See, mis praegu Ukrainas toimub, on nii kohutav, et me ei tohi enam erapooletuks jääda. Meil kultuuriinimestena lasub sotsiaalne vastutus,” ütleb Veisson.
Ukraina on meestele tuttav koht. Nad käisid paar aastat tagasi esinemas Kiievis, Lvivis ja Ivano-Frankivis.
“Mõtted on nüüd seal elavate inimeste juures. Ja kui kaunid ning uhked linnad seal on. Tahaksime sinna kindlasti veel tagasi minna, näiteks Odessasse. On täiesti absurdne, et neid kohti praegu pommitatakse,” sõnab Veisson.
Žanripiirideta muusika
Puuluubi muusikat on üritatud lahterdada ja kirjeldada kuidas kunagi. Ansambel ei mahu siiski muusikažanrite kitsaisse raamidesse. Puuluubi muusikast võib leida etnoainest ja viiteid maailmamuusikale, kuid ka laene eesti punkmuusika klassikutelt.
“Esitame täiesti oma muusikat, mis ei ole päris rahvamuusika, kuigi meie lauludes on viiteid ka sellele. Vahel kõlab see nagu popmuusika, kuid tegelikult pole see ka seda,” mõtiskleb Marko Veisson.
Puuluubi muusika on sündinud sujuvalt teljel Salo-Tallinn-Tartu. Ramo Tederi sõnul valmivad bändi laulud kõige sagedamini ühiste jämmimiste käigus, mida võetakse ette nii Soomes kui ka Eestis. Varem korraldasid mehed “bändilaagreid” peamiselt Tederi juures Salos, kuid viimastel aegadel üha enam Eestis, kuna ta elab nüüd osaliselt Tallinnas.
“Liigume siiski endiselt kahe maa vahel, nii et meid võib põhjendatult nimetada Eesti-Soome ansambliks,” ütleb Veisson.
Puuluubi muusikaline loomisprotsess sisaldab ühist jämmimist ja improvisatsiooni. Ramo sõnul on laulude muusikaline seeme sageli olemas enne, kui lugu koos töötlema hakatakse. Hiljem vastutab Teder rohkem pala muusikalise külje, seade ja miksimise eest, Veisson sõnalise poole eest.
Viimastel aastatel on Puuluup saanud rohkesti positiivset tagasisidet ja ka auhindu. Ramo Teder ja Marko Veisson on tänulikud neile osaks saanud tähelepanu ja tunnustuste eest, mille hulgast värskeim on jaanuaris Eesti Muusikaauhinna galal pälvitud aasta ansambli auhind.
“Ma poleks eales uskunud, et meid premeeritakse aasta ansambli kategoorias. Olin sada protsenti kindel, et auhinna saab 5Miinust,” ütleb Ramo Teder.
“Mina mõtlesin küll, et meil võiks olla head võimalused. Aga see oli tõesti uskumatult tore sündmus,” nendib Veisson.
Küsimusele, mis on Puuluubi edu saladus, vastab Marko Veisson: “Teeme kõike teisiti, kui peaks.”
“Kaks vana, kiilanevat ja pisut ülekaalulist meest mängivad kummalisi pille ja laulavad naljakas keeles. Kõik komponendid on sellised, et me ei tohiks olla nii populaarsed,” täiendab Ramo Teder naerdes.
Puuluubi muusika oluline osa on efektiplokkide ja luuperite kasutamine. Kandle pehme puine kõla seguneb elektrooniliselt võimendatud põrinate, kajade, koputuste ja sahinatega.
Otseesinemistel lindistatakse luuperite abil viisijupp, mis jäetakse taustale mängima. Lõpuks kõlab tervik nii, nagu oleks laval esinemas mitmekümnepealine orkester.
Ramo Tederit tuntakse ka artistinimega Pastacas, kelle kaubamärgiks on luuperite kasutamine olnud juba paarkümmend aastat. Ka ansambli nimi viitab luuperitele. "Meil on puust pillid ja kasutame luupereid," ütleb Ramo Teder Puuluubi nime selgituseks.
Puuluubi uusim album, 2021. a sügisel ilmunud “Viimane suusataja” juhib meeste sõnul tähelepanu kliimasoojenemisele, kuid ka sellele, et isegi viimane suusataja on laulu väärt. Rohkesti positiivset tagasisidet saanud plaat pälvis Eesti muusikaauhinna galal aasta etno/folk albumi auhinna.
Laulud ökotoidu kallidusest ja Sannamaast
Puuluup laulab soome, eesti, vene, inglise ja Marko Veissoni poolt loodud omas keeles, mida ta nimetab “improviseeritud häälitsemiseks”. Laulude temaatika varieerub servast serva. Üldiselt seostuvad need tandemi tähelepanekutega elust ja ümbritsevast maailmast.
Üks sellistest on soomekeelne laul “Luomuruoka” (“Mahetoit”), milles lauldakse mahetoidust ja üüri maksmise raskustest.
“Tekstis on mahetoidu ja üüri maksmise vaheline konflikt. Jah, see on pisut sotsiaalkriitiline, orgaanilisest toidust ja klassivõitlusest inspiratsiooni saanud laul. Vahel on nii, et ei ole võimalik mõlema eest maksta,” räägib Veisson, kes õppis laulu loomise ajal Helsingi ülikoolis.
Puuluubil on ka teisi Soomega seotud laule. Vana laul “Sannamaa” sai uue tähenduse, kui peaministriks valiti Sanna Marin.
“Siis selgus, et tegelikult laulame me Soome peaministrist Sanna Marinist,” ütleb Veisson.
“Laulud sünnivad meie endi kogemustest. Tähtsaimad on mõte ja tunne. Alles siis tulevad sõnad. Ja neis leidub sageli tubli annus huumorit,” iseloomustab Veisson.
Hiiu kandlel Led Zeppelinist punkmuusikani
Hiiu kannel oli põhjus, miks Ramo Teder ja Marko Veisson teineteist leidsid. Legendi kohaselt oli Veisson ainus, kes jäi kandlelaagris koos Ramo Tederiga hilisööni jämmima Led Zeppelini ja eesti punkmuusika klassikute loomingut.
“Olin vaimustuses, et sain mängida koos nii kuulsa muusikuga,” meenutab Veisson.
Kuid miks just Hiiu kannel?
Ramo Tederi armastus Hiiu kandle vastu sai alguse ühel ringreisil Turus, kus esines ka Pekko Käppi.
“Pikajuukseline mees mängis üksi Hiiu kannelt ja esitas laule “Kalevalast”. Armusin pilli ning selle kõlasse. Hiljem sain mehega rääkida ja ka kandlemängu proovida.”
“Hiiu kannel on jõuline, algeline ja mitmekülgne pill. Kui mängimisega alustasin, oli Eestis vaid käputäis Hiiu kandle mängijaid. Nüüd on selle populaarsus kõvasti kasvanud,” räägib Marko Veisson.
Puuluup sündis aastal 2014 ja esimene plaat “Süüta mu lumi” nägi ilmavalgust aastal 2018. Puuluup ise on kutsunud oma muusikat zombifolgiks. Naljakas termin viib tagasi rohkem kui 100 aasta tagusele Vormsi saarele.
Marko Veissoni sõnul oli Hiiu kannel Vormsi saarel veel 1870. aastatel populaarne pill, mida oskasid mängida pea kõik saare mehed. Kannel oli eelkõige pidude pill, mille taktis löödi tantsu saare kõrtsides. Rõõmupeod ei kestnud siiski kaua, kuna Vormsil algas usuline ärkamine.
“Kandlel mängiti peamiselt tantsulugusid, seega oli see liiga patune pill. Nii vajus traditsioon unustusse.”
Puuluupi tuleb tänada selle eest, et Hiiu kannel on uuesti õitsele puhkenud. Mehed arvavad, et on ellu äratanud juba “surnud” traditsiooni – nagu zombi.
“Oleme omamoodi kandlesaadikud, tahame lisada selle pilli populaarsust,” sõnastab Veisson.
Puuluubi kandled on valmistanud soomlane Rauno Nieminen, kes on käinud õpetamas pilli valmistamist ja selle mängimist ka Eestis. Ramo Tederi sõnul on Vorsmsi Hiiu kannel ja soomlaste jouhikko üsna sarnased. Erinevused on peamiselt keelte paiknemises. Soomlaste kolmekeelsel pillil on kõige madalama tooniga keskmine keel, kui taas eestlaste pilli madalaim keel on mängija poolt vaadates kõige vasakpoolsem. Traditsiooniliselt valmistati kandle keeled hobuse jõhvidest. Pilli rootsikeelne nimi on talharpa.
Puuluup tantsitab kogu maailmas
Usinalt tuuritav ansambel on saanud palju fänne kogu Eestis. Ansamblit võiks põhjusega nimetada üheks Eesti soosituimaks livebändiks.
Lõbusad laulutekstid, lustlikud viisid ja mustades ülikondades laval kõikuvad keskealised mehed loovad publikus hea meeleolu ja panevad nad sageli ka kaasa tantsima. Vajadusel näitab duo tantsusammud ette või viskub publikusse kätel kantavaks.
“Muusika ülesanne ongi inimesed tantsima panna,” sõnab Marko Veisson.
Kuigi Soomes pole bänd veel nii tuttav, on vastuvõtt olnud suurepärane ka Soome lahe põhjapoolel.
“Soome publik on võrratu ja seal on väga lihtne esineda,” ütleb Veisson.
Puuluup on lisaks Eestile ja Soomele andnud kontserte ka Hiinas, Kanadas ja eri kohtades Euroopas. Meeste sõnul on vastuvõtt kogu maailmas olnud hea.
“Teie huumor on just selline, mida me siin mõistame,” tullakse Veissoni sõnul sageli peale esinemist ütlema. Olgu siis tegemist Saksa, Hiina või Kanadaga.