Von Krahli teatris 2021. aasta lõpus esietendunud Juha Jokela „Fundamentalist“ on osutunud üheks viimaste aastate üllatuslikumaks lavastuseks eesti teatris. Marta-Aliide Jakovski lavakooli diplomilavastus on praeguseks jõudnud sajanda mängukorrani – keegi poleks osanud ühelt tudengitöölt midagi sellist oodata.
Intrigeeriv oli ainuüksi asjaolu, et nii konservatiivsel teemal (luteri kiriku siseelu) ja klassikalise psühholoogilise sõnateatri kaanonit järgiv tekst võeti Eesti eksperimenteeriva poliitilise teatri lipulaevaks peetava Von Krahli Teatri mängukavva. Iseteadlku pastor Markuse rolli oli lavastajatudeng Jakovski valinud avangardteatri noore veterani Erki Lauri, kes oma karismaatilise ja mässulise usujuhi rolli eest pälvis Eesti teatri aastaauhinna parima meespeaosa kategoorias.
Täiesti näidendi- ja etenduseväline, aga siiski üllatav on tõik, et kõikvõimalikud avangardteatri krutskid läbi teinud ja üldiselt oma iroonilise distantsiga publikule meelde jäänud näitleja Laur süüvis lavastuse ettevalmistuse käigus usuellu nii sügavalt, et sai ühe Eesti tuntud liberaalse pastori juhatusel isegi usulise äratuse osaliseks.
Ka Markuse endise õpilase Heidi rolli võeti näitlejanna, kes pärast lavakooli lõi särama Eesti kõige kuulsamal akadeemilise teatri – Draamateatri – lava, ent ootamatult lahkus kuhugi „garaažide vahele“ etenduskunsti viljelema, ennast ja oma häält otsima. Liisa Saaremäeli naasmine väga intiimsesse-kammerlikku ja üdini traditsioonilisse sõnateatri lavastusse oli sama suur uudis kui teatripausilt naasnud Erki Lauri otsus luteri pastorit etendada.
Kuigi näidendis räägitakse palju ristiusust, on Jokela näidendi üheks Eesti publikut kõnetanud tuumaks armastus selle sõna keerulisemas või isegi laastavas tähenduses. Näitleja Erki Laur on ühes intervjuus märkinud, et põhiteema – armastus – avaldub loos otsekui tühimikuna, „mida üritatakse täita kurat teab ja jumal teab millega.“ Fundamentalism on tema sõnul pigem kõrvalteema, mis annab armastuse-loole reljeefse tausta.
Tõepoolest, Markuse ja Heidi suhe on Jakovski lavastuses otsekui usulise fassaadi taga toimuv kiredraama ja selle taga peitub omakorda veel üks tõelus, millega Heidi lõpuks psühhiaatriahaiglas kontakti saab –julgus loobuda minapildist, mis on mürgitatud „patuga“ ja mähitud pidevasse ohvri- või süütundesse ning nimetatud julgusteole järgnev sügav rahu. Armastuse ja süütunde tihke põimumine Jokela tekstis paneb küsima, kuivõrd on religioon ja fundamentalism eskapism lahendamata hingevalu eest.
Teine oluline läbiv teema, mida Eestis Jokela näidendi tõlgendust arvustades esile tõsteti, on võimu kuritarvitamine. Kriitikud eristavad lavastuses vähemalt kaht tasandit väärkohtlemist: seksuaalne ärakasutamine (Markuse sobimatu tegu minevikus Heidi suhtes) ja vaimne mõjutamine (nii Heidi liitumine äärmusliku sektiga kui ka Markuse karismaatiline teoloogiline rock’n’roll). Heidi ja Markuse lugu on hoiatus, kuidas isegi heade kavatsuste kattevarjus võib peituda eneseupitus ning võimuiha.
Eesti teatri Festivalil Draama etendusejärgsel arutelul märgiti, et üks lavastuse suuremaid teemasid on tõe sogasus ja kihilisus. Näidendi finaali on nimetatud „vaimustavalt veidraks“ ning et see erineb tüüpilisest traagilisest lahendusest: seal, kus üks võiks oodata hingelise ja seksuaalse ärakasutamise ohvri Heidi lootusetut kokkuvarisemist, leidub hoopis leppimist ja mitme tähenduskihiga palimpsestlik katarsis.
Noore tüdruku väärkohtlemise teema tema suhtes võimupositsioonil oleva mehe poolt on miski, mis pani Jokela 2006. aastal kirjutatud näidendi hiljutises #MeToo-ajastus uut moodi kõlama. Lavastaja Marta Aliide Jakovski on meenutanud, et kui „Fundamentalist“ lavale jõudis, siis paljud naised kirjutasid talle, et on midagi Heidiga sarnast kogenud ja et see on neid väga puudutanud ning mõjutanud.
Eesti teatris on seksuaalse kuritarvitamise teemaga institutsionaalsel tasandil hakatud üsna hiljuti tegelema. „Fundamentalisti“ esietendusega samal aastal – 2021. aasta jaanuaris – avaldasid lavastaja ja dramaturg Paavo Piik ning literaat Heneliis Notton artikli pealkirjaga „Kuidas tehakse näitlejat“, kus põhjaliku uurimusliku loo käigus paljastasid mõned eesti teatri soliidse ja paksu eesriide taga aset leidvad seksuaalse ahistamise juhtumid.
Üks noortega aktiivselt tegelenud ja loomelaagreid korraldanud „teatriguru“ sai paljastatud. Ta võtted olid märksa rõvedamad kui Markuse omad. See tõi kaasa Eesti Draamateatri tuntud vanema põlve lavastaja avaliku vihase reaktsiooni, kus ta käskis autoritel eesti teatri ees põlvili laskuda ja oma teatrit rüvetava uurimusloo eest andeks paluda. Samas oli skandaalil ka positiivne väljund – näitlejate liit kehtestas hea tava teatritele ning seadis sisse ahistajatest teavitamise süsteemi. „Fundamentalisti“ kurb lugu resoneerus seega ka eesti teatri enda poolelioleva siirdeprotsessiga.
Mitmed arvustajad on võrrelnud „Fundamentalisti“ ka teiste tuntud teoste ja ilmingutega. Teatriuurija Greeta Võsu seostas lavastust samal ajal kahel Eesti teatri laval mängitud David Harroweri näidendiga „Must lind“ („Blackbird“), sest mõlemad käsitlevad tundlikult (seksuaal)trauma teemat noore naise ja vanema mehe loos. Võsu paigutas Jokela teksti laiemasse traumalavastuste konteksti – „Fundamentalist“ pole erandlik nähtus, vaid osa rahvusvahelisest arutelust, kuidas teatris traumast ja ärakasutamisest rääkida nii, et see oleks õiglane ja adekvaatne.
Tuntud kriitik ja kirjanik Andrei Hvostov leidis oma arvustuses näidendist koguni faustiliku mõõtme, väites, et “Fundamentalist” dissekteerib mehelikku käitumist sama suure täpsusega nagu Goethe „Faust“. Vanema põlve teatrivaatleja Jaak Allik aga võrdles Jokela loo konflikti Henrik Ibseni “Metspardiga” – tõe valguses lagunevad tegelaste illusioonid ja unistused. Nagu Allik nendib, hukkuvad “tõe vaheda relva puudutatud” hinged sageli kirjanduses, samal ajal kui tõekuulutajaist saavad autorite silmis “negatiivsed kangelased”. Pastor Markus, kes usub end tõe teenriks, osutub lõppeks kahtlaseks kangelaseks.
2022. aasta Eesti teatriauhindade jagamisel saatis „Fundamentalisti“ lavastust mikroskoopiline meediaskandaal - mõned kriitikud ja praktikud heitsid teatriliidule (kes auhinnažüriide tööd korraldab) ette liigset meestekesksust, noore naisdebütandi Jakovski ilmajäämist lavastajanominatsioonist peeti naislavastajate ignoreerimise süsteemse probleemi sümptomiks.
Selle kõige taustal hindasid eriti vanema põlvkonna kriitikud kirjanik Jokela diskreetsust, et ta ei anna hinnanguid, vaid laseb tegelastel iseenda üle kohut mõista.
Jakovski lavastuses on Heidi sisemine lõhestumine eriti julm, tema tegelaskuju räägib esimeses vaatuses veidra aktsendiga, mis annab füüsilise väljenduse tema sisemisele kammitsetusele. Kui Markus Heidit lavastuse lõpus psühhiaatriahaiglat külastab, on Heidi senine kummaline aktsent kadunud. Kui võõrandumust ja psühholoogilist stressi sümboliseeriv kurgukammitsus kaob, saab Heidi tegelaskuju metafoorselt oma hääle tagasi.
Liisa Saaremäeli Heidi kurk on usust kange. Erki Lauri Markuse usukõne on sädelev, ta käib ja räägib usukonverentsidel, müüb raamatuid, aga tema usk on peibutavalt õõnes. Erki Lauri mängitud tegelase kime edevus on äratuntav osutus lääne intellektuaali üleolekutundele. Mõlemad tegelased paistavad sublimeerivat oma isiku kallal tegemata tööd religioosseteks kinnisideedeks ja neist ideedest lahti saades lepivad asjaoluga, et maine elu ongi pagana raske ja ainult Jeesusele seda kõike delegeerida ei ole lihtsalt õiglane, kui vähegi soovitakse siin ilmas enesega viljakas kontaktis olla. Usu, looda ja armasta – aga ära üle pinguta.
Ei tule tihti ette, et Eesti luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma teatriarvustusi kirjutab või vaatamissoovitusi jagab. Ajalehes Eesti Kirik avaldatud artiklis nentis usujuht, et „Fundamentalist“ sobib vaatamiseks kõigile, kes on puutunud kokku usuga. Tema sõnul on Soome kirikukontekst piisavalt sarnane Eestiga, et ära tunda paralleele – näiteks Heidi-suguseid evangeelseid usuinimesi leidub ka Soome lahe lõunakaldal, samas kui Erki Lauri mängitud staarpastorist Markuse üks-ühele vastet Eestist peapiiskopi sõnul ei leidu.
Ühel huvitaval kombel pälvis „Fundamentalist“ veel tähelepanu ka teatriringkondades. Näitleja Karl Birnbaum, kes aeg-ajalt arvamusartikleid avaldab, imestas, et nii traditsiooniline lavastus Rakvere linnas üle aasta toimuval Baltoscandali eksperimentaalse avangardteatri festivali kavva võeti. Samas võib sellist valikut ka komplimendina võtta – võib-olla ongi konventsionaalne sõnateater nii piisavalt harvaks jäänud, et mõjub uuesti värskena, eristub peavoolu tunginud kaasaegse teatri ja etenduskunstiteoste taustal. Legendaarne Tallinna Linnateatri näitlejanna Anu Lamp pidas „Fundamentalisti“ teoseks, mis mõjub praeguses ajas värskena.
Jokela näidend hea näide sellest, kuidas klassikaline näitekirjandus võib osutuda vundamendiks, millele ehitatud lavastus võib mõjuda värskena, aktuaalsena ja mingite teatriväliste lõõmavate ühiskondlike ja poliitiliste arengute taustal isegi raputavalt uuena. Pole siis ime, et „Fundamentalisti“ tekstist ja teemadest on leidnud kõneainet nii elitaarsema maitsega festivalipublik, suhtedraamafännid, teoloogid kui laiem teatrisõprade ring.