„Savvusanna sõsarad“ on esimene Eesti dokumentaalfilm, mis on esilinastunud maineka Sundance’i filmifestivali võistlusprogrammis. Ja vähe sellest – võitnud seal dokumentaalfilmide parima režissööri preemia. See on ühtlasi režissöör Anna Hintsi esimene täispikk film.
Tegelikult alustas ta filmiga juba seitse aastat tagasi. Idee tekkis tal oma Lõuna-Eesti juurte ja isiklike suitsusauna kogemuste mõjul. „Suitsusaunad on olnud sajandeid koht, kus naised on sünnitanud, ravitsenud ja saanud olla nii kehaliselt kui ka hingeliselt alasti. Sellest inspireerituna räägibki minu film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ja kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad,“ ütleb Hints.
Tema sõnul tegeleb „Savvusanna sõsarad“ kõige suuremas plaanis naise kehas olemise kogemusega. Režissöör on mitmes intervjuus rääkinud, kuidas naisele on juba sündides kaasa antud ühiskonna ja pere loodud ootused: „Alates sellest, kuidas su ema vaatab sinu keha, kuidas ema vaatab enda keha – kõik see ühiskonna pilk, perekonna pilk. Arvan, et paljud meie pained naise kehasse sündimisega on seotud sellega, et meil on selline keha ja seda keha on seksualiseeritud, objektistatud, alandatud, vägistatud ja nii edasi.“
Hints on filmist kõneledes korduvalt maininud viha, mida ta tunneb palju kannatusi põhjustanud patriarhaalse mõttemaailma vastu. See on sooülene – filmis on muu hulgas juttu emadest, kes seda mõttemaailma endas kannavad. Vägivaldseid tegusid analüüsides on aga mõistlik asetada need konteksti ning mõelda, miks mõned inimesed teistele haiget teevad. Kust nad tulevad ja mis on nende taust? Väga tihti on seal taga teadmatus, oskamatus, sügavalt juurdunud mõttemallid, lapsepõlves omandatud käitumismustrid, valehäbi jms.
Traumad, eriti lapsena saadud traumeerivad kogemused saadavad meid kogu elu, mõjutavad kiindumussuhteid ja toimetulekut täiskasvanuna. Tervenemine on pikk protsess, mille üheks oluliseks osaks on kindlasti ka võimalus ennast tühjaks rääkida. „Me kõik vajame turvalist ruumi, kus me oleme kuuldud ja nähtud, kus saaks terveneda nii keha kui hing. Olen väga liigutatud sellest, kui paljusid see film on puudutanud,“ rõhutab Hints.
Film kui teraapia
„Savvusanna sõsarad“ on julge, aus ja intiimne. Olen märganud, et selle iseloomustamiseks kasutatakse tihti sõna „teraapiline“. Film mõjub tõepoolest tervendavalt. Minul tekkis hämaras kinosaalis väga ruttu tunne, justkui istun koos filmitegelastega saunalaval ning võtan leili, higistan, pesen, kuulan, naeran, nutan ja puhastun koos nendega. See film annab võimaluse kogeda suitsusauna intiimset ruumi, kuulda naiste lugusid ning tunda neis ära iseennast.
Saunas on inimestel kergem avaneda – seal on üldiselt hämar ja õdus ning lisaks ei pea üksteisele otsa vaatama – seegi soosib avameelsust. Vestluskaaslased võivad seda vahepeal küll teha, aga samas on väga loomulik vaadata otse enda ette, kerise suunas ja lihtsalt jutustada – rääkida hinge pealt ära, südant puistata –, tajudes ja teades samas teise inimese kohalolu. Mõnevõrra sama usaldusliku olukorra tekkimist olen täheldanud näiteks pikkadel autosõitudel, kus vaadatakse enda ees kulgevat teed ja räägitakse.
Palju näidatakse meile tegelikult ka kuulamist – mõistvat, kaasaelavat, vaikivat ja hinnanguvaba kuulamist. Lugude vahel on pausid, kus näeme ümbritseva looduse kulgemist läbi aastaaegade: tärkavaid õisi, päikest, vihma, lund, langevaid lehti… Looduse tsüklilisus mõjub lugude taustal rahustavalt, isegi hüpnootiliselt ning loob paralleele inimese eluga: inimese eluring algas vanasti suitsusaunas ja lõppes surija sauna viimisega.
„Savvusanna sõsarate“ peamiseks tegevuskohaks on saun, nii et pooleteise tunni jooksul saab muu hulgas tutvuda Lõuna-Eesti suitsusaunakombestikuga („savvusanna kombõ“), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Suitsusaun kannab reeglina inimeste jaoks laiemat ja terviklikumat tähendust kui pelgalt pesemiskoht – suitsusaunas käiakse ka hinge puhastamas ja vaimset tasakaalu taastamas.
Audiovisuaalne saunaskäik
„Mõtlesin kino pimedale ruumile ning sellele, kuidas hämara suitsusauna kogemus tõlkida kinokeelde,“ on Anna Hints öelnud. Kogu filmis ongi läbivalt lummav, hämar ja suitsune valgus, lisaks varjud, peegeldused, läbi väikese akna valgustatud sauna sisemus. „Savvusanna sõsarad“ on filmitud sauna sees, tillukeses ruumis, erandiks läheduses asuv järv ja mets. Kogu film leiab aset saunast mõne meetri raadiuses.
Ekraanil on ainult naised, filmis mehi näha pole. Üks mees oli aga siiski kogu võtteperioodi jooksul naistega koos saunas – operaator Ants Tammik, kes on osanud luua erakordselt võimsa, vahetu ja tundliku pildikeele. Nii režissöör kui ka operaator on rõhutanud, et neile oli kohe algusest peale oluline läbi mõelda, kuidas naiste keha on filmis kujutatud. Kuidas teha nii, et see poleks seksualiseeritud; et see poleks vaadeldav kui ahvatlus. Pärast mõningast katsetamist leidsid nad õige pildikeele. Selleks oli esmatähtis luua turvaline ja usalduslik keskkond ning pigem näha tekstuure, maastikke, otsida seda, kuidas keha kõneleb. Režissööri ja operaatori tihe koostöö, usaldus ja katsetamisjulgus ei jää ka filmi vaadates märkamata.
Sama meisterlikud on filmi helikujundus ja muusika. Helirežii on tehtud Islandil, helirežissööriks kogenud Huldar Freyr Arnarson. Muusika sündis islandi helilooja Edvard Egilssoni ja ansambli Eeter koostöös. See on kolmeliikmeline folk-elektroonika bänd, mille koosseisu kuulub ka Anna Hints ise.
Suitsusaun on väga äratuntavate ja omanäoliste helidega paik. Seega oli režissöör veendunud, et inimesed, kes filmile heli loovad, peavad enne kogema, mida üks suitsusaun endast kujutab. Nii algaski Edvard Egilssoni külastus Võrumaale suitsusaunas käimisega – ta haakus saunakultuuriga väga hästi ning tutvustas hiljem Islandil olles ka helirežissöörile suitsusauna helisid, et kõik oleks autentne.