„Alates ajast, mil olin 1854. aasta sügisel Teie kaunis Emajõelinnas tutvumas soomlaste vennasrahva ja nende kommetega, on eesti keeles lugemine ja selle meeldejätmine olnud üks minu armastatumaid hobisid. Samuti olen juba tosinkond aastat soome sugulaskeelte õpetajana töötades katsunud innustada noort sugupõlve eesti keelt õppima, mis on ka hästi õnnestunud.“
Nii tänas oma kirjas 1875. aastal Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse professor August Ahlqvist (1826–1889) oma valimise eest Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks ning kinnitas veel: „Uskuge, et eesti keele edendamine ja uurimine ei ole minu jaoks võõras või tähtsusetu ning tervitan rõõmuga kõiki pürgimusi, mis seda toetavad ja edendavad.“
Ahlqvist oli 19. sajandi Soome hariduselu üks kesksemaid mõjutajaid. Ta oli nii keeleteadlane, keelehooldaja kui ka keelekoguja ning samuti üks silmapaistvamaid estofiile. Sarnaselt Elias Lönnrotiga oli ta üks esimesi Soome-Eesti keele- ja kultuurikontaktide sõlmijaid.
August Ahlqvisti huvi eesti keele sügavama tundmaõppimise vastu tuli vadja keele kaudu. Ta tegi 170 aastat tagasi, 1854. aasta hilissuvel uurimisreisi Lääne-Ingerimaale, et koguda seal ainest kavandatava vadja keele grammatika jaoks. Ahlqvistil oli eesmärk jätkata oma uurimisreisi Ingerimaalt vepslaste juurde, kuid plaanidesse tuli muudatus ning ta sõitis hoopis Eestisse. Põhjuseks oli tähelepanek, et lõunatšuudide ehk vadjalaste keel oli – nagu ta ühes oma kirjas mainis – „sugulusastmelt lähedasem eesti kui soome keelele“ ning „eesti keele tundmine on vältimatu, kui uurida lähemalt vadjalaste murret“. Lönnrotile saadetud kirjas tõdes Ahlqvist: „Wadjalaste keel, mis on suures osas puhas eesti keel, juhatas mind just siia Eestisse. Selle keele peamised vigureid arvan paari-kolme kuuga tundma õppivat.“
Nagu Lönnrot, nii veetis ka Ahlqvist oma nelja kuu pikkuseks veninud Eesti-aja Tartus, kuhu ta oli saabunud 1854. aasta septembri alguses. Ta oli Lönnroti järel üks esimesi Eestit külastanud Soome teadlasi. Lisaks keeleõpingutele kogus Ahlqvist eesti kirjandust käsitlevat materjali ja oli huvitatud näiteks „Kalevipoja“ eeposest. Eriti soovis ta tutvuda eesti keele kasutamise küsimuste ja keeleuurimisega tegelevate inimestega. Tundub, et kõige paremini sõbrunes ta Õpetatud Eesti Seltsi sekretäri Emil Sachssendahliga. Mehed olid hiljem kirjavahetuses, mille üheks tähtsamaks teemaks oli eepose „Kalevipoeg“ trükkimine Soomes, kuna Eestis raskendas teose väljaandmist tsensuur.
Oktoobris 1854 osales Ahlqvist Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, kus ta andis seltsile üle Euréni soome keele grammatika kui tõenduse soome keele kohta tehtud uurimusest.
Novembris pidas ta seltsi koosolekul ettekande vadjalastest, kes olid Tartu haritlaskonna jaoks ilmselt tundmatu hõimurahvas. Ahlqvist arvas vadja keele olevat eesti murde, kuna keeltel, nagu ta hiljem Lönnrotile kirjutas, „on suur sarnasus nii sõnavaras kui ka käänamise osas ning nii eesti kui ka wadja keel on omakorda ilmselt palju rohkem suguluses meie lääne- kui idaosa soome keelega.“ Samal koosolekul kutsuti Ahlqvist seltsi korrespondentliikmeks.
Ahlqvist avaldas novembris Tartu nädalalehes Das Inland artikli, kus ta käsitles Eduard Ahrensi aasta varem ilmunud saksakeelse eesti keele grammatika teise trüki väikest etümoloogilist sõnastikku. Ahlqvisti arvates oli seal vigaseid tõlgendusi, mida ta tahtis parandada. Tähelepanu äratab, et kuigi Ahrensi grammatika eeskujuks oli soome grammatika, mitte enam saksa või ladina keele grammatika, suhtus Ahlqvist teosesse üsna karmilt. Veel paarkümmend aastat hiljemgi kritiseeris ta Ahrensi grammatikat, arvustades väljaandes Kieletär teose kasutamist Julius Krohni „Wiron kielioppi“ (1872) ühe allikana. Ahrensi grammatika on tundunud vastumeelne soome „lugejatele, kes on harjunud soome grammatika selguse ja reeglipärasusega.“ Ahrensi praktiliselt ainus teene oli tema katse uuendada eesti keele ortograafiat.
August Ahlqvisti Eesti reis kesti peaaegu 1854. aasta jõuludeni. Tartus viibides õppis ta tundma eesti keele „peamisi vigureid“ ja tutvus mitmekülgselt eesti kultuuriga.
Ahlqvist oli usin kirjutaja ja avaldas peatselt oma vadjalaste juurde ja Eestisse suundunud reisi tulemused. Juba 1855. aasta lõpul ilmus sarjas Suomi tema teos „Eesti moodsast kirjandusest“ ning järgmisel aastal tuli trükist rootsikeelne vadja keele grammatika.
„Eesti moodsast kirjandusest“ oli üks varasemaid soomekeelseid teaduslikke uurimusi ja esimene oluline soomekeelne Eesti kultuuriajalugu tutvustav teos. Ahlqvisti kirjandusajalugu ulatub trükitud eesti kirjanduse algusaegadest „nüüdsete eestluse sammaste“ Faehlmanni ja Kreutzwaldi tegevuseni. Järgmine soomekeelne eesti kirjanduse ülevaade, kirjutajaks Friedebert Tuglas, ilmus alles teise maailmasõja künnisel.
Ahlqvisti kirjandusajalool oli ka keeleõpet edendav eesmärk. Eessõnas tõdes autor:
„Eesti raamatute ja sõnaraamatute puudumise tõttu meie maal loodab kirjutaja teinuvat heateo neile, kes soovivad eesti keelt õppida, kogudes sellesse teosesse ulatusliku valiku Eesti parimaid kirjamehi, ning arvab, et kes neid näiteid koos soomekeelse tõlkega tähelepanelikult loeb, võib peale läbilugemist ilma erilise abita võtta kätte mistahes eestikeelse raamatu.“
Teoses ongi palju eestikeelseid näiteid koos tõlgetega – nii luulet kui ka proosat – , nende seas Otto Wilhelm Masingu pea kaheksaleheküljeline kirjeldus 1700. aastal toimunud Narva lahingust ning Friedrich Robert Faehlmanni müütiline lugu „Koit ja Hämarik“. Kirjanduse kõrval käsitleb Ahlqvist ka keelenüansse. Tema sõnul laheneksid paljud eesti keele kirjeldamise probleemid, kui grammatika koostajad oleksid osanud rootsi keelt, milles on kirjutatud parimad soome keele grammatikaõpikud.
Ahlqvist pöörab tähelepanu – rohkesti näiteid tuues – Põhja- ja Lõuna-Eesti murrete erinevustele ning kahe kirjakeele kasutamisele ja sellest tingitud probleemidele. Eesti keele grammatikakirjandusest tõstab ta eriliselt esile August Wilhelm Hupeli „Ehstnische Sprachlehreni“ 1818. a ilmunud teist trükki ja rõhutab selle tähtsust eesti keele õppimisel. Samuti kiidab ta Arnold Friedrich Johann Knüpfferi sõnamoodustust käsitleva uurimuse teeneid: see „on tõeline aare, kust nii eesti kui ka soome keele uurijad võivad palju kulda kaevata“.
O. W. Masing on kirjandusülevaates saanud omaette peatüki. Tema ortograafiast on näiteks toodud just Narva lahingu kirjeldus. Ahlqvist esitleb Masingu ortograafilisi uuendusi, näiteks spetsiaalse tähe (õ) kasutusele võtmist tagapoolsema e-hääliku märkimiseks. Ahlqvisti meelest kuulub Masing oma pika ja teeneka tegevuse tõttu „eesti keele suurimate sangarite“ hulka. Rohkesti kiidusõnu saab ka Friedrich Robert Faehlmann. Ta on Õpetatud Eesti Seltsi mõjukatest isikutest õilsaim ja auväärseim ning nii tema luulelistel kui ka grammatilistel kirjutistel on erakordselt suur väärtus.
August Ahlqvistist sai aastal 1859 Helsingi ülikooli „soome keelte“ dotsent. Õppeaastal 1860–61 pidas ta loenguid „läänesoome keelte“ ehk läänemeresoome, saami ja mordva keelte sõnamoodustuse teemal. Varasemalt olid oma loengutel teiste sugulaskeelte kõrval käsitlenud eesti keelt soome keele võrdlusmaterjalina ülikooli esimene soome keele lektor Carl Niklas Keckman ja professor Elias Lönnrot. Ahlqvist võttis esimesena õppekavva eesti keele õpetuse tervikuna, pöörates tähelepanu ka praktilisele keeleoskusele. Õpikuna kasutati Kreutzwaldi saksa keelest eestindatud teost „Reinuvader Rebane“, mille Ahlqvist tellis Soome ja tõlkis samal õppeaastal soome keelde.
Elias Lönnroti järel nimetati Ahlqvist 1863. aastal Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse professoriks. Ta pidas oma eelkäija nõudmisi õpingutes liiga madalaks ning karmistas soome keele õppe nõudeid. Varasemast tähtsamaks tõusid lähisugulaskeeled, eriti eesti keel. Professor üritas õpingute toetamiseks ise abimaterjale koostada. Eesti kirjandusest oli juba olemas tema enda 1855. aastal kirjutatud, kuigi juba pisut aegunud üldülevaade. Aastal 1869 avaldas ta lähisugulaskeelte lugemikuks mõeldud teose „Soome murderaamat ehk lugemist eesti, karjala, vadja, vepsa ja liivi keeles“. Keelenäidetega tutvumist lihtsustasid raamatu lõpus olevad sõnastikud. Lugemiku eesmärk oli juhatada õpilased otse lähisugulaskeelte juurde ja laiendada seeläbi ka soome keele alaseid teadmisi. „Soome murderaamatu“ kõigist keelenäidetest on eesti keele osakaal üle poole – tubli sada lehekülge. Lisaks sellele on seal ulatuslik kolmekümneleheküljeline kahe tulbana esitatud eesti-soome sõnastik.
Näitetekstideks on Ahlqvist püüdnud valida algupärast eestikeelset kirjandust, mitte tõlkeid, välja arvatud paralleelselt Tallinna ja Tartu keeles esitatud uue testamendi peatükid. Tekstide hulgas on kirjeldusi eestlaste elust ja kommetest, ka juba kirjandusülevaates sisalduv Masingu jutustus Narva lahingust, rahvajutte ja lugusid, mõistatusi, vanasõnu, rahvalaule ning luulet Mannteufelilt, Faehlmannilt, Kreutzwaldilt ja Lydia Koidulalt. Koidula luuletuste seas, mis olid pärit kolm aastat varem ilmunud kogumikust „Emajõe ööbik“, olid näiteks „Ema süda“, „Sind surmani!“ ja „Mu isamaa on minu arm“.
Ahlqvist mainis oma „Soome murdesõnastiku“ eessõnas, et teose eestikeelsel osal polnud eesmärki asendada ülikooli eesti keele lugemikuna kasutatavat lektüüri „Muinasjutukogumik“ („Satukokous“). Soome Kirjanduse Selts oli nimelt avaldanud aastal 1866 suuresti oma sekretäri Ahlqvisti mõjutusel Kreutzwaldi rahvajuttude kogumiku „Eestirahwa Ennemuistesed jutud“, mida Ahlqvist hakkas oma kursustel kasutama „Reinuvader Rebase“ asemel. Selts oli Ahlqvisti algatusel palunud tema õpilasel Torsten Gunnar Aminoffil koostada muinasjutukogumiku sõnaraamatu. Aminoffi sõnaraamatu koostamise perioodil nentisid asjatundjad seltsile, et „Eesti muinasjutud saavad palju lugejaid. Lugude loodus lummab; abimaterjalide lisandudes kasvab soov sugulaskeeli uurida“. Teos „Eesti-Soome sõnaraamat. Muinasjutukogumikku: Eestirahwa Ennemuistesed jutud“ ilmus samal, 1869. aastal kui Ahlqvisti „Murderaamat“. Hiljem, aastal 1882 ilmus O. A. F. Lönnbohmi koostatud „Soome-eesti sõnastik Ahlqvisti lugemiku jaoks“.
August Ahlqvist oli rõhutanud grammatikaõpiku tähtsust nii üldiselt kui ka mitmes oma tekstis, näiteks Eesti kirjanduse ajaloos ja kirjades. Ahlqvist toonitas just mitmekülgsele keeletundmisele põhineva eesti keelest lähtuva eesti keele grammatika vajadust. Eesti keele õpetuse lisamine ülikooli õppekavva tegi vältimatuks ka soomlastele suunatud eesti keele grammatika kirjutamise. Ahlqvist ise seda tööd tegema ei hakanud, vaid selle kallal hakkas tööle eesti grammatikat ning soome ja eesti keele erinevusi käsitlevate loengute põhjal Julius Krohn. Aastal 1872 ilmus tema teos „Wiron Kielioppi“. Ahlqvist arvustas teost väljaandes Kieletär oma tavapärase kriitilisusega, aga tunnustas Krohni teeneid uurimisteemade laiendamisel. „Eesti keele uurimine on meie vältimatu kohustus,“ rõhutas Ahlqvist. Mõne aasta jooksul oli paljuski just tema tegevuse ja ettevõtlikkuse tulemusena saadud soomlastele eesti keele õppimise toetamiseks keelenäiteid, sõnastikke ja grammatika.
Pastor, rahvaluule uurija ja keeleteadlane Jakob Hurt huvitus aastal 1882 võimalusest kaitsta oma doktorikraadi Helsingi ülikoolis ja ta pöördus soome keele professori Ahlqvisti poole. Too selgitas oma kirjades ülikooli nõudmisi, mis olid eelduseks, et kaitsmine võiks aset leida, ja tegi ettepaneku valida väitekirja teemaks tuletusliited. Eesti keele tuletusliiteid polnud täpsemalt uuritud ning antud uurimus oleks oluline ka leksikograafia jaoks. Ahlqvisti nõuandel valiski Hurt oma uurimisteemaks nimisõnade derivatsiooni. Oma saksakeelse väitekirja Eesti ne-lõpulistest nimisõnadest kaitses Hurt Helsingi ülikoolis veebruaris 1886.
August Ahlqvisti mäletatakse tänapäeval sageli vaid range õigekeelsuse eest seisjana ja Aleksis Kivi mahategijana, kuid tema elutöö sisaldab ka palju väärtuslikku soome keele arendajana ning soome ja sugulaskeelte õpetaja ja uurijana. Tema noorusaja Eesti huvist kasvas välja kogu täiskasvanuea kestnud soov tutvustada Eestit ja eesti keelt Soomes, edendada eesti keele oskust ning vajadusel toetada hõimuvendi, nagu näiteks anda abi Kreutzwaldile tema peateoste väljaandmisel.