Purjeka nimi on Olõ-iq Kipõt. See on võru keeles ja tähendab “kiiret pole”. Paadi omanikud peavad alalõpmata seletema, mida tähendab ka eestlaste jaoks kummaline ja raskesti hääldatav nimi.
See on ainult hea, pole vaja endal small talki teemasid välja mõelda. Pikkadel merereisidel ongi igasugu jututeemasid vaja. On soe juuliõhtu Pärnu jahisadamas. Paadil, millel “pole kiiret”, on seljataga Muhu Väina regatt, millest võttis osa 137 purjekat. Järgmisel hommikul seisab ees naasmine kodusadamasse Tallinnas. See tähendab nelja päeva merel. Ka purjetajaid on neli: kapten otse regatilt, tema kaks tuttavat Tallinnast ja mina Tartust – meie seltskonnas ainuke, kes purjetada ei oska.
Arvasin, et oksendan kohe, kui Pärnu lahelt avamerele jõuame, sest seitsmemeetrine purjekas peab ju rohkem kõikuma kui omaaegne Linda Line’i tiibur Soome lahel. Minu kartused ei takistanud mind siiski merele kippumast. Vastupidi. Haarasin kapteni kutsest kui uppuja õlekõrrest, sest mu hing ihkas seiklusi uutes ja sügavates vetes. Ja ilma väikese ohutundeta pole seiklust. Õnnestunud seikluse eeldus on ju just oma hirmu võitmine.
Ka õnne läheb vaja. Seda ka jagus: nii reisiseltskond kui ilm olid tüüned ja päikselised. Ilm oli liigagi vaikne, tuult liiga vähe, aga kiiret meil ju polnud. Nii ei saanudki ma silmitsi seista oma suurima hirmu merehaigusega. Saime rahus energiapoliitikast rääkida, iga kahe tunni tagant, kui tüürimees vahetus, Kalevi kommi süüa ja meist kiiremaid purjekaid imetleda. Õppisin kasutama eestikeelset meresõnavara ja roolipinni, tegema sõlmesid ja pissima liikuvas paadis ämbrisse – omandasin oskusi, mida kavatsen arendada ka järgmistel purjereisidel.
Ootasin etnograafise innustusega tutvumist teiste eesti purjetajatega, aga enamikus paatides lehvis Soome lipp. Olime just Muhusse Kuivastu sadamasse saabunud, kui uhke 12meetrine puupaat elegantselt meie kõrvale liugles. Selle tekil oli sama elegantne abielupaar – ja milline üllatus – minu tuttavad Helsingist! Nad rääkisid, et peatuvad igal suvel ilmetus Kuivastus ainult sadamaperemehe pärast. Veidi varem oli sadamaperemees tükk aega meie paati silmitsenud, siis teatraalselt ohanud ja öelnud, et peab kahjuks meie lõbusõidupurjeka ööbimise eesti 10 eurot küsima. Saime kuuma sauna, kuigi kell oli juba kümme õhtul. See oli pärast 12tunnist purjereisi tõeline luksus, nagu ka õhtune naps naaberpaadis, ehtsa puust laua ääres.
Vormsi sadamas avaldas Raimo Naantalist imestust, et Rootsi purjetajad ei ole seda ilusat saart taasavastanud. Ühinesime tema imestusega, sest oma jalgrattareisil nägime ohtralt Rootsi pärandit, nagu siniseid (eestlaste puhul välistatud majavärv) ja ookrikarva armsaid puumaju, Olavi kiriku uksel oli kultuuripäevade programm nii eesti kui rootsi keeles ja surnuaeda kaunistasid haruldased rõngasristid. Hullo kõrtsis sõin muide oma elu parimat kalasuppi.
Minu mereseiklus lõppes uhkes Eesti meremuuseumis Tallinnas. Hollandlase Saskia Boddeke näitus “Sex & the Sea” (avatud kuni 19.1.2020) oli vaimustav. Lugesime näiteks ehtsaid armastuskirju, mida paarkümmend soome neidu olid saatnud eesti meremehele Markusele aastatel 1915 – 1916. Vaat see Markus oli tõeline seikleja!