… ütleb Ristiotsa Rein Kirsimäe Jaagule ühel märtsikuu hommikul Venemaa-poolsel Peipsi kaldal seistes, igatsevalt üle laguneva jääsupi koduse Kodavere poole kiigates. Aasta on 1893 ja seesama lause, mis kooliõpikutes hiljem on uhkelt sõlmituseks tituleeritud, vallandab Juhan Liivi novelli ”Peipsi pääl” sündmustiku. Eluohtlik seiklus laguneva jääga Peipsil tõstab korralikult pinget. Just nii, nagu novelli kirjutamise reeglid ette näevad - kompositsioon areneb gradatsioonis, lugeja huvi tõuseb. Peipsi ei halasta: vesi vahutab, jäätükid tantsivad ja raksudes murravad lained üht tükki teise järele lahti. Mehed võitlevad surmahirmus ja viimases hädas tuleb Issameiegi meelde. Pingelise surmaheitluse lahendab pööre, milleks on jällegi ainult üks lause: "Aa, kurat, maa!”. Pöördele järgneb puänt, lühike ja lihtne, hästi äratuntavad ja mis kõige tähtsam - kasvab loogiliselt loost välja. Kirjanik ei tee suuri sõnu ega anna hinnanguid. Piisab paarist lausest, et aru saada, mis mehed on Ristiotsa Reinud ja Kirsimäe Jaagud ja kuidas nad elu vingerpussidega hakkama saavad.

126 aastat tagasi ilmunud Juhan Liivi novell on klassikaline ja meisterlik, selle ülesehituskõver täiuslik. Selgelt eristuvad sissejuhatus, sõlmitus, gradatsiooniline teemaarendus, kulminatsioon, pööre, puänt. 29-aastane Juhan Liiv pidi 19. sajandi lõpus üsna palju teadma täiusliku novellikõvera komponeerimisest.

19. sajandi lõpu uuemad kirjandusvoolud, nii kriitiline realism kui naturalism, jõudsid Eestisse saksa kirjanduse kaudu. Tolleaegsed noorema põlvkonna Eesti kirjamehed ja -naised olid tõenäoliselt tuttavad Ludwig Tiecki (1773-1853) kirjandusteoreetiliste artiklite või Paul Heysi (1830-1914) novellidega.

Karl August Hermann loetleb Eesti esimeses kirjandusloos ”Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” (Hermann, 1898 ) ühtekokku 57 jutukirjutajat ja nendib, et ”viimasel ajal on Eesti kirjandus iseäranis jõudsasti juttude poolest kasvanud. Võõrastest keeltest on rohkesti paremaid kirjatöid Eesti keelde pandud.” (Hermann, 1898, s. 516).

Juhan Liiv olevat Hermanni sõnade järgi ”kõrgeandeline juttude kirjutaja, kes üksi selle pärast Eesti jutukirjandust suurel viisil ei võinud edendada, et ta ihu ja selle läbi ka vaimutervis nõrk oli.”(Hermann, 1898, s. 521). Lugupeetud Karl August Hermann ei võinud ju teada, et aastal 2019 seisab Juhan Liivi novell ”Peipsi peal” ikka nagu raudnael Eesti kirjandusõpikutes ning kõik õpilased Eestis teavad üheksanda klassi lõpus väga hästi, et ”Aa, kurat maa!” on üks väärt lause, mis pöörab asjad paremuse poole nii novellis, emakeele lõpueksamil kui eesti kirjanduses. Juhan Liivi vaimuhaigusest on saanud aga ilus legend, mille järgi tõeliselt andekas kirjanik peabki nagu natuke hull olema.

Igatahes on lühiproosa, jutud ja novellid, olnud Eesti ilukirjanduse vundamendikivideks. Märt Väljataga oletuste järgi võiks käesolevat aastat koguni Eesti novelli 280. sünnipäeva pidada. Esimene eestikeelne teos, mida teatud mööndustega novelliks võib pidada, ilmunud juba 1739. aastal anonüümse autori poolt pealkirjaga ”Üks hea jutt, mis kaks tallopoega Hans ja Mart isekeskis ajavad”. Hiljem on autoriteks arvatud küll Anton Thor Hellet kui Eberhart Gutsleffi. (Eesti novell 2019, s. 249). Esimesed päris eesti soost kirjanikud alustasid oma ilukirjanduslikke katsetusi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses samuti lühižanritega. Eesti kirjandusloos on novelližanri olnud tegelikult nõudlik ja pirtsakas. See peab lugejat rabama oma uudsusega, pinge kontsentreerituse ja tiheda stiiliga. Kõige ilusamad kaanonid novelli kohta Eesti kirjandusteoorias on muidugi pärit meie suurima novelliguru Friedebert Tuglase (1886-1971) sulest: ”Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli vorm: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; luua inimesed, neid kirjeldamata; hingeline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne sügavus, sümboolne tagapõhi. See on sonett proosan.” (Marginaalia, 1921, lk 29).

Tuglase enda novellilooming ongi just sel kombel täiuslikkuseni lihvitud, matemaatilise kompositsiooni ja filigraanse stiiliga. Olgu siinkohal esitatud üks näide Tuglase novellist ”Popi ja Huhuu” (1914). Novelli peategelase koer Popi peas vormub järgmine kirjeldus, kui ta vaatleb peremehe elutuba:
”Aga selles toas oli ka palju pettust ja valet.
Võiks öelda, siin oli otse viirastusi ning unenägusid. Siin oli isandaid, kes ometi polnud isandad.
Oli võõraid koeri, hobuseid ja linde, kes ainult näisid olevat.
Ja siin oli roogi, mis ei äratanud kellegi isu. Nende olemus oli niisama tühine ja petlik kui unenägudes. Nad olid nimelt seintel, lõuendil, kestendavais kuldraames.
Siin olid pildid, mis esitasid seinu, täis roogitud loomi, sisikondi, kopse, keeli, päid ja nahku.
Siin olid lauad tallede, hanede, luikede, kalkunite, haugide, forellide, lutsude, angerjate ja merivähkide virna all.
Ja siin olid korvid nagu küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artishokke, kõrvitsaid ja lillkapsast.
Kuid siin olid ka veel pildid viinakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega.Ja seinavaip esitas jahti: noormehed mandoliinide ja neitsid tuilindudega, õhus paabulinnud ning papagoid.
Ja siin oli pilt kirikute, tuulikute, saemeeste ja raagus metsaga jäise soo rannal, mida peitis õhuke lumi. Ning seal pimedas nurgas mustunud kobrus lõuend, mis esitas väävellendu nahkhiirte, põislendajate, muikude, tiibangerjate ja ninajalgsetega.
Kõik viirastused olid oma paigul, kõik unenäolised isandad naeratasid seintel, aga tõeline Isand polnud siin.”

Tuglas kirjutas oma novelle elu jooksul mitmeid kordi ringi, lihvis ja viimistles neid. Tulemuseks on üle ja üliredigeeritud novellid, millest mõnikord tundub parandamise ning ülekirjutamise käigus ”elumahl” välja voolanud olevat. Need redigeerimislood on pakkunud aga omakorda huvitavat uurimismaterjali. 2010. aastal ilmus Jaan Unduski poolt kogutud ja seatud Tuglase proosakogu ”Valik proosat”, kuhu on valitud „viimase tahte” eelse Tuglase teosed aastaist 1939–1940.

Ometigi on tõeline nauding lugeda hästi komponeeritud kauni keelega tuglaslikku novelli. Tuglase novelli-kontseptsioon on Eesti kirjandusloos olnud pikka aega ülimuslik ka seetõttu, et veel enne oma surma jõudis Friedebert Tuglas 1970. aastal asutada omanimelise novelliauhinna. Tuglas ise valis välja esimesed laureaadid, kelleks olid Jaan Kross ja Paul Kuusberg. Neid autasustati 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval, 1971. aastal. Sama aasta aprillis Tuglas suri. Pärast seda on igal aastal pärjatud kaks kirjanikku Tuglase novelliauhinnaga. Praeguseks 2019ks aastaks on Eestis umbes 80 Tuglase novelliauhinnaga pärjatud novellisti. Ja kuigi novell on alati pisut elitaarne ning lugejakauge žanr, on seesama novelliauhind aidanud Eesti novellil elus püsida ja omasoodu edasi areneda. Kas tuglaslikult või mitte - see on küsimus!

Küsimusele saab vastuse, kui lugeda läbi kaks teost ”Eesti novell 2018” ja "Eesti novell 2019”. Üks koostajatest Armin Kõomägi seletab teose saatesõnas: ”Kogumiku eesmärk on tuua lugejateni põnev ja mitmekülgne valik eelmisel aastal ilmunud novellidest. Kahe Tuglase novelliauhinnaga pärjatud loo kõrvale valib žürii igal aastal veel kümme kuni viisteist lühijuttu. Mündiks lisame ka ühe novelli sajandi tagant.” (Eesti novell 2018, s. 7-8).

Teoste viimastel lehekülgedel on kogumike koostajad Made Luige, Armin Kõomägi, Maia Tammjärv, Urmas Vadi ja Kajar Pruul esitanud seletuse iga autori kohta, põhjendades, miks ja missuguste autorite töid teostesse on valitud. Kahe aasta peale kokku on avaldatud 32 nüüdisautori novelli, lisaks veel Tuglase ja Semperi novellid. Põhikriteeriumiks teoste valimisel on olnud novelliauhinda välja andva žürii tähelepanekud, aga mõnegi teose puhul on žanripiiridesse mahtumine siiski küsitav. Koostajate sõnul tuli mõni lugu lihtsalt meelekindlalt novelli alla toppida. Kui arvestada, kuidas maailmakirjanduses novelližanri piirid on hägustunud ja ameerikaliku short story alla võib paigutada mis tahes efektse lühijutu, siis Eesti novell on ka praegu 21. sajandil veel üsna tuglaslik ning klassikaline. Igatahes pole ükski novell kogumikes ühelauseline. Augusto Monterroso taolisi novelliste Eestis pole ja keegi ei piirdunud vaid ühe lausega - ”Kui ta üles ärkas, oli dinosaurus ikka veel seal.” Aga deemonitest, libahuntidest, inimkarudest, hauatagusest maailmast, purgatooriumist, Ristija Johannesest, peas loksuvatest mustjatest basseinidest kirjutati küll. Müstilis-maagiliste teemade poolest ei jää kaasaegne novell kaugetest 1920.-30. aastate eeskujudest karvavõrdki maha. Meelis Friedenthali ja August Gailiti fantastika kisub vägisi paralleele tõmbama.

Aga kirjutatakse ka täiesti igapäevastest asjadest, näiteks nagu süldist. Janar Ala novelli”Sült” mõttekäigud süldisse suhtumise küsimustes ei kõla küll väga sonetilikult, kuid omamoodi novellikõver ikkagi sünnib. Pealegi on aine juba ise nii puändilik, et üksnes pealkiri paneb kulme kergitama.

Kogumikes on väga eriilmelisi kirjutisi-katsetusi ja põnevaid autoreid. Autoreid, kelle teoseid ei tasu proovidagi kõiki üles lugeda, nagu Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Jan Kaus. (Eesti novell 2018, s. 206). Kuid on ka täiesti uusi ja tundmatuid autoreid, kelle töid on avaldatud noorte kirjandusajakirjas Värske Rõhk või Vikerkaar ning tegemist on ilmselt esimeste loominguliste katsetustega. Autoriteks polegi üksnes kirjanike liidu liikmed ja kutselised kirjanikud, vaid ka kunstnikud, teoloogid, ajakirjanikud, muusikud, kirjastajad, tõlkijad, diplomaadid ja isegi üks ärimees.

Eesti novell on aastal 2019 elujõuline ja mitmekesine. Meestel ja naistel on maa jalge all - kaks novellikogumikku on üle pika aja jälle ilmunud. Teosed selles meenutavad ”midagi sfääriliste immateriaalsete kehade, kehatute planeetide taolist, mis üksteisega lõikuvad ja ühisosi moodustavad, kus igasuguseid põnevaid protsesse toimub, koguni nii, et planeetide eneste tuumad selle käigus võivad kõvasti nihkuda.” (Pruul, Eesti novell 2018, s. 10). Oleks tõesti põnev neil nihkumistel silm peal hoida, aga mitte unustada ka suuri eeskujusid, neid dinosauruseid noh. Nad on ikka veel siin.