Eestlased tähistavad eeskätt sünnipäeva, seda nii pereringis kui ka töö juures, koolis jne. Nimepäeva traditsioon ei ole Eestis kuigi elav. Määrav on ilmselt olnud eestlaste luterlik taust, mis tähendab, et pühakud pole eestlaste jaoks nii tähtsad olnud ning nende järgi ei ole lastele ka varem olulisel määral nimesid pandud.
Tänapäeva seisukohalt oli ilmselt oluline 19. sajandi lõpu eestimeelsete haritlaste hoiak. Tol ajal tutvustati just kalendrites uusi eesti keelele toetuvaid kunstlikult loodud nimesid. Tavaliselt ei olnud nimed kindlate päevadega väga tihedalt seotud – kalendreid oli palju ja igal autoril oli õigus valida nimed oma maitse järgi ning neid suvaliselt kalendris paigutada. Mats Tõnisson kui kõige tuntuma kalendri autor protesteeris otsesõnu selle vastu, et paigutada nimed kalendriosasse ja esitas oma esimeses kalendris (1882) uued nimed eraldi loeteluna (vt lähemalt E. Rajandi, H. Tarand. Eesti eesnimedest Mats Tõnissoni tähtraamatutes. – Emakeele Seltsi aastaraamat 16. Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 125—141).
Niisiis, nimede esitlemine kalendrites oli tuttav tava, aga nende nimede mõte oli puhtalt olla soovitusloetelu.
Ka enne II maailmasõda ei saavutanud kalendrid mingisugust olulist positsiooni ega kujunenud nimepäevade traditsiooni. Kalendrites avaldati nimesid, kuid neil ei olnud endiselt kindlaid kuupäevi. Kuna kalendrites esinenud nimedest olid paljud uued ja võõrad tehisnimed ning nende eesmärk oli eestipäraseid nimesid tutvustada, ei aidanud nende vaheldumine nimepäevade tavale mitte kuidagi kaasa.
Nõukogude okupatsiooni ajal ei avaldatud nimesid ka kalendrites ning see ei tundunud ka vajalik, sest traditsiooni ju varasemast ei olnud. Nimekalendri mõte oli küll jutuks, eesmärgiga tutvustada noortele vanematele sobivaid nimesid, aga jällegi peeti silmas mitte traditsiooni loomist, vaid soovitusloetelu ülesannet.
Hästi tuntakse Eestis paljusid rahvakalendri tähtpäevi, mis seovad kirikukalendrit ja rahvatraditsioone ammustest aegadest, nt jaanipäev 24.6, kadripäev 25.11, mardipäev 10.11, jüripäev 23.4, toomapäev 21.12, tõnisepäev 17.1, madisepäev 24.2, paastumaarjapäev 25.3, jaagupipäev 25.7, lauritsapäev 10.8, mihklipäev 29.9, andresepäev 30.11 jne.
Tänapäeval ei ole nimekalender ühegi institutsiooni hallata, nagu on Soomes. Igaüks võib oma soovi järgi nimekalendri teha ning Eestis leidubki näiteid mitmetest nimekalendritest.
Kõige tuntum ja enam kasutatud on Raivo Seppo koostatud nimekalender, mis esimest korda ilmus 1992. aastal ning mida autor on aeg-ajalt uute nimedega täiendanud. Selles on üle 1800 nime (vrd soome 873), mis on püütud jagada nii, et iga kuu kohta oleks nimesid enam-vähem võrdselt.
Nimedest on esindatud nii traditsioonilised nimed oma uute ja vanade variantidega, uuemad laenud, aga ka muistsed ning uuemad eestipärased nimed. Traditsioonilised rahvakalendri tähtpäevad on ka selles nimekalendris samade nimede poolt hõivatud ning kuna tegemist on eesti traditsioonis väga pikaajaliste nimedega, on neist palju variante kasutusel ning see teeb säärased kuupäevad eriti nimerohkeks. Kuna paljud neist nimedest on olnud väga populaarsed, võiks neil päevil olla ka palju nimepäeva tähistajaid. Näiteks 25. novembril on nimepäev järgmiste nimede kandjatel: Katariina, Katrina, Katrin, Katre, Katri, Kadrin, Kadri, Kadi, Kati, Kata, Kaarin, Karin, Triin, Triina, Triinu, Kätlin, Karina. Kui ainuüksi nende nimede kandjad statistikaameti lehe (https://www.stat.ee/public/apps/nimed/) andmete järgi kokku liita, saame kokku peaaegu 23 800 naist. Tegelikult on nimepäevalisi aga veelgi rohkem, sest neist nimedest on veel omakorda variante kasutusel. Mõnel päeval on aga väga harva esinevad nimed, nt 29. veebruaril on nimede Une ja Ulmi nimepäev ning nendel nimedel ei pruugi üldse kandjaid olla. Selles on näha kalendri eesmärk olla soovitusnimestik, kust uusi nimeideid leitakse – nagu see oli ka 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi algupoole kalendrites.
Peale traditsiooniliste kuupäevade on Seppo nimele sobivat kohta otsides enda sõnutsi arvesse võtnud nimede päritolu, kiriklikku tausta, kõlalist või tähenduslikku sarnasust. Lisaks eesti tavadele on enam mõjusid soome ja soomerootsi ning katoliku kalendreist. Nagu on eesti eesnimekasutus kirev, on ka kalendris esindatud nimed paljudest erinevatest keeltest, eesti päritolu nimesid on ligi 30%.
Eraldi kalendreid teiste keelte ja murrete kõnelejate jaoks Eestis ei ole, aga eri kirikutega seotud inimesed võtavad mõnel juhul nende kalendreid arvesse.
Nagu alguses öeldud, siis nimepäeva tähistamine Eestis levinud tava ei ole ning ka noorte seas ei paista huvi lisanduvat ja oma nimepäeva ei pruugita teadagi. Samas on näiteid, kus nimepäeva kasutatakse kontakti ning meeleolu loomiseks. Nii tähistas üks Eva-nimeline aastaid oma nimepäeva (24.12) töö juures selleks, et kolleegidega kokku tulla, neile kohvi pakkuda ja enne pikemat talvepuhkust korraks lõõgastuda.