Meie vanimad puitehitised on pärit lausa Põhjasõjale eelnenud Rootsi ajast. Imekombel on kõik sõjad üle elanud Ruhnu kirik, mille ehitusaega arvatakse lausa 1643–44. aasta kanti, samuti on säilinud Vabaõhumuuseumis paiknev Sutlepa kabel, mille täpne ehitusaeg on küll teadmata, ent jääb ka kindlasti 17. sajandisse. Vanimate puithoonete hulka kuulub veel ilmselt Keskvere mõisa peahoone, põlisbalti tüüpi elamu keskse mantelkorstna, väikesete ruudukujuliste akende ja kõrge kelpkatusega.

19. sajand oli puidust ehitamise kõrgaeg, pakkudes mitmekesist paletti nii hooneliikide kui ka stiili osas. Puidu eeliseks oli ikka kättesaadavus ja odavus, mis saeveskite levides veelgi paranesid. Lisaks levis uus nähtus, suvituskultuur, mis tähendas nõudlust hooajalise kasutusega hoonete järele. Selleks sobisidki puitehitised kivihoonetest hoopis paremini. Teiselt poolt tähendas pärisorjuse kaotamine ja talupoegadele liikumisvabaduse andmine koos tööstuse arenguga kiiret linnade kasvu. Ja muidugi sobisid linna saabuvate töökäte majutamiseks kõige paremini just puidust hooned. Erinevalt Soomest olid siinsed omavalitsused kiviehituskohustuse kehtestamisel üsna jõuetud ja hoolimata sellest, et teema oli linnaduumades korduvalt päevakorral, kerkis igal aastal sadu puitmaju kõikides suuremates linnades. Enamasti olid need üürimajad tööliste tarbeks, aga küllalt palju ehitati ka esinduslikke suurte korteritega härrasrahva elumaju.

Tallinnas on tänaseni säilinud hulk puitelamuid 20. sajandi algusest, kus on olemas kõik mugavused keskkütte, veevärgi ja vannitoa näol. Perioodi sümbolhooneks puitarhitektuuri kontekstis on aga Lenderi maja – kahe trepikojaga (tuleohutusnõue) kahekorruseline kööktubadega hoone, mida Esimese maailmasõja eel jõudis Tallinna kerkida tuhandeid. Nime on need saanud Voldemar Lenderi järgi, kes noore ehitusinsenerina neid massiliselt kavandas. Kuna tellijad olid enamasti eestlased, kes olid linnas jalad alla saanud ja tegid sellest oma esimese kapitalipaigutuse, siis see tähendas, et linna valimisõiguslik elanikkond kasvas kiiresti just eestlaste arvelt. Selle tulemusena võitis 1904. aasta linnaduuma valimistel venelaste ja eestlaste ühine valimisblokk ja seni valitseval positsioonil olnud baltisakslased pidid taanduma. 1906. aastal sai esimeseks eestlasest Tallinna linnapeaks Voldemar Lender. Nii sümboliseerib ta õige mitmel moel eestlase linlaseks saamise lugu.

Puidust ehitamine püsis laineharjal sõjaeelsel iseseisvusajal. Kohustuslikke kiviehituspiirkondi õnnestus küll lõpuks laiendada, kuid need hõlmasid ainult südalinna. Erinevalt Riiast ja Helsingist kerkis veel 1930. aastatel Tallinnas Pelgulinnas, Kalamajas, Kadriorus ja Kassisabas arvukalt kivitrepikodadega maju, mida hiljem on hakatud nimetama Tallinna tüüpi elamuteks. Nii Lenderi kui Tallinna tüüpi maju hinnatakse praegugi eluasemena kõrgelt.

Nõukogude aeg tõi lõpuks kaasa kursimuutuse. Ühelt poolt ei sobinud puit kokku toonaste arusaamadega industriaalsetest ehitusmeetoditest, mis pidid võimaldama kiiresti ja palju ehitada, teisalt aga muutus aina keerulisemaks kvaliteetse ehituspuidu kättesaamine. Puit tõrjuti seega ehituse äärealale individuaalehitusse – see leidis kasutamist nii eramutes kui ka suvilates, kuni 1980. aastatel muutus sealgi kivimaterjal hõlpsamini kättesaadavaks.

Otsides teed tagasi juurte juurde

Taasiseseisvumisaega jõudsime tegelikult puidust võõrandunult. Ehituses ei peetud seda üldse materjaliks ja ajaloolisi puitasumeid peeti kõdurajoonideks, kus elas asotsiaalne kontingent. Isegi kinnisvarahindade ülevaadetes olid puit- ja kivielamud eraldi kategooriates.

Tuul hakkas vaikselt pöörduma sajandivahetuse paiku, kui valmisid mõned tipparhitektide projekteeritud eramud Viimsis ja veelgi olulisemana esimesed puidust avalikud hooned. Kindlasti oli siin oma roll põhjanaabritel soomlastel, kelle imelist ja järjepidevalt arendatud puitarhitektuuri uudistamas käidi. Siiski püsis puit esialgu eelkõige viimistlusmaterjali ja mitte konstruktsiooni rollis. Aga peagi muutus seegi. Tehnoloogiliste arengute kõrval asusid puidutöösturid tegelema ka puidu maine ja populaarsuse tõstmisega ning hakkasid korraldama puitarhitektuuri konkurssi, mis toimus 2023. aastal juba 21. korda. Järjepidevus ja -kindlus tähendavad seda, et nüüd võime rääkida Eesti puitarhitektuurist juba kui trendikast ja silmapaistvast osast meie arhitektuuripildis, enam ei kipu keegi seda marginaalseks hobitegevuseks pidama.

Viimaste aastate konkursse vaadates joonistuvad välja selged favoriidid nii hoonetüüpide kui ka tellijate puhul. Kui esimesed puitarhitektuuri silmapaistvaimad saavutused sellel sajandil kuulusid sageli talutraditsionalismi valdkonda – uued elamud ajaloolistel talukohtadel, taluõues või külakeskkonnas, siis tänaseks on pilt mitmekesistunud. Talutraditsionalism on endiselt populaarne, aga selle kõrval näeme ka puidust ühiskondlikke hooneid: koole, lasteaedu, muuseumihooneid ja kontorihooneid. Eriti teeb rõõmu riigisektori osakaal, mis eelduste kohaselt peakski olema hea arhitektuuri ja innovaatilise materjalikasutuse eestkõneleja.

Uue nähtusena on esile kerkinud mikromajad, olgu külalistemaja, nädalalõpumaja või väike maja, kus olla enne põhielamu valmimist. Hoolimata väiksusest on tegemist arhitektide jaoks inspireeriva objektiga, mis võimaldab mõnigi kord rohkem mängulusti kui konventsionaalsemad ja norminõudlikumad avalikud hooned.

Pikka aega tähendas puitmaja rõhtpalkhoonet. Eelmise sajandivahetuse paiku toimus aga suurem murrang püstpalkmajade poole, mis küll tähendas sõrestikehitisi, mille vahed olid täidetud püstiste prussidega.

21. sajand on puitehituses kaasa toonud suuremad muudatused kui kogu eelmine aastatuhat kokku. Massiivpuidule sekundeerib liimpuit, täiesti uut lähenemist võimaldab ristkihtliimpuit (CLT) nii puithoone konstruktsioonis kui ka viimistluses. On äärmiselt tore, et kõik need võimalused on olemas ja leiavad üha enam kasutamist ka meie väikesel Maarjamaal. Puit kui ökoloogiline, süsinikku siduv ja inimloomusele meelepärane materjal on uuesti tulnud, et jääda.