Julkaistu: 17. maaliskuuta 2021

Eesti puisniidud

 

Sadakond aastat tagasi kaunistasid Eesti maastikku Varbla, Mihkli, Kose ja Kuusalu kirikut ühendavast joonest lääne ja põhja pool kõikjal puisniidud. Puisniitude levikul ei ole siiski pistmist nimetatud kirikutega – see mõtteline piir on lihtsalt jooneks, kust alates lubjakivi paljandub sageli juba labidalehe laiuse huumuskihi all. Veel praegugi saab puisniitude kunagisest levikust aimu, kui sõita Saaremaa praamile. Enne Virtsut, Karusest alates laiuvad mõlemal pool maanteed kilomeetrite kaupa lehtmetsad, milles torkavad silma laiavõralised tammed, mis nüüdseks sageli kuivanud on. Selline laiuv võra on kujunenud puudel, mis pole kasvades pidanud teiste puudega valguse pärast konkureerima. Siit edela suunas ulatuvad endised puisniidud peaaegu katkematu vööna kuni kuulsa Laelatuni välja. Ka põhja poole – Salevere suunas liikudes jäävad tee äärde aina samasugused metsad.

Puisniitudeks nimetatakse looduslikke hõredaid puistusid, kus regulaarselt heina niidetakse. Rahvalikus kõnepruugis on puisniite kutsutud ka metsaheinamaadeks. Esmapilgul meenutavad puisniidud kena parki. Ent midagi on teisiti – vanade laiavõraliste puude ja siia-sinna pillutatud põõsarühmade all laotub puisniidul kõigis mõeldavais värvides kirendav õievaip. Kuid erinevus on ka kultuuriline – suurem osa meie parkidest kuulub mõisate juurde ja esindab baltisakslaste „nostalgiapilti kadunud paradiisiaiast“. Puisniit seevastu on eesti maarahva ideaalmaastik, kus inimese igapäevane toimetamine oma leivatüki pärast mitte ei vähendanud vaid suurendas elurikkust.

See, mis teeb Lääne-Eesti puisniidud erakordseks, ei ole pelgalt silmailu. Laelatu puisniidu üheltainsalt ruutmeetrilt on kokku loetud 76 liiki õistaimi. Maailmas on väga vähe taimekooslusi, mis suudavad sellise liigitihedusega võistelda. Puisniitudel kasvavad taimed on tavaliselt lubjalemesed, seetõttu leiab neilt alati ka rohkesti käpalisi. Ehkki ilu ja bioloogiline mitmekesisus ei ole ilmselt kunagi olnud puisniitude loojate algseks eesmärgiks, on need sündinud metsaheinamaadel aastasadu või isegi -tuhandeid kestnud toimetamise kõrvalsaadusena.

Puisniite on peetud vanimateks pool-looduslikeks kooslusteks Eestis. Botaanik Liivia Laasimeri arvates võisid esimesed sellelaadsed kooslused tekkida 8 000–9 000 aastat tagasi inimasulate ümber puude raiumise, niitmise ja karjatamise tulemusena. Laasimeri hinnangutes võib ka kahelda, kuid kindlasti lõid ka juba esimesed Eesti alale rännanud hõimud oma asulakohtade ümber tule ja kivikirvega metsi harvendades eeldusi puisniitude tekkimiseks. Esimesed kariloomade luude leiud pärinevad aga alles hilisneoliitikumist (3000–1800 e.Kr.). Mõistlik on oletada, et sel ajal kujunesid välja puisniitudele väga sarnased, kuid märksa liigivaesemad puiskarjamaad. Selleks, et puiskarjamaadest kujuneksid puisniidud, oli tarvis hakata heina niitma. Esimeste vikatite leiud pärinevad nn rooma rauaaja (50–450 p.Kr) lõpust, umbes samast ajast on pärit ka esimesed siit leitud kitsad silmaga raudkirved. Suurema leviku said need instrumendid aga alles viikingiajal (800–1050 p.Kr). Kirves ja vikat muutsid sel ajal meie maastiku ilmet ilmselt sama radikaalselt, kui eelmise sajandi keskpaigas masstootmisse läinud mootorsaag ja veerand sajandit hiljem Soome inseneri Sakari Pinomäe konstrueeritud harvester.

Puisniitude ja puiskarjamaade hiilgeaeg jõudis kätte 20. sajandi alguseks – toona oli neid kokku umbes 850 000 ha. Heinasaak puisniidult on aga kultuurniiduga võrreldes väike ja seega pidi niidulapi pindala, mis võimaldas ühe sõrglooma ära toita, olema kaks-kolm korda suurem kui kaasaegse agrotehnikaga majandataval rohumaal. Võib kindlalt väita, et puisniit oli Läänemaal, Põhja-Pärnumaal ja läänesaartel valitsev maastikutüüp. Ent just sel ajal hakkas otsa saama vikatite ajastu. Hobuniidukite ja loorehadega oli puude-põõsaste vahel raske manööverdada ja puisniitude tihedamatel osadel lasti rahus metsaks kasvada. Vaesemates taludes tehti muidugi käsitööd edasi ja puisniidud säilisid kuni edasiste pöördeliste hetkedeni maaelus.

Põllumajanduse tõhustumise suund oli aga pöördumatu – paljud puisniidud hariti kultuur-rohumaaks või hakati neis pigem nägema metsa. 1935. aastal hinnati Eesti talumetsade pindalaks 160 000 ha ja talude käsutuses olevate puisniitude pindalaks 500 000 hektarit.

Eesti okupeerimise ja Teise maailmasõja segastel aegadel vähenes loomapidamine ning paljud niidud ning karjamaad hakkasid võssa kasvama. Sõjale järgnenud sundkollektiviseerimine ei teinud mõistagi olukorda paremaks. Ühismajandites eelistati suuri heinamaid, heinategu puisniitudel peeti liiga töömahukaks ja väheproduktiivseks. Sõja ajal tanke tootnud Venemaa tehased hakkasid nüüd pärast ümberkorraldusi kolhooside jaoks traktoreid tootma. Need said puisniitudele viimaseks kirstunaelaks.

Puisniidud säilisid peamiselt talude lähedal – kolhoosnike „kodustes abimajapidamistes“ oli lubatud pidada üht lehma, üht mullikat, üht siga põrsastega, lammast paari tallega ja mõnda kana. Neile lubati heina niita seal, kus suurte masinatega ei olnud mõtet toimetada. Kuid põõsaste ja puude raiumiseks oli tarvis võtta eraldi luba, mis tähendab, et neid ei harvendatud enam sel määral, kui aastasadu oli tavaks olnud. Kui puisniit umbe kasvama hakkas, sai seda veel mõnda aega karjamaana kasutada.

Pärast 1995.–1997. aastal tehtud puisniitude inventuuri oldi sunnitud tõdema, et liigirikkaid ja suhteliselt heas seisundis puisniite oli Lääne-Eestis veel alles kuni 500 ha, neile lisaks oli veel alles umbes 300 ha luhapuisniite ja liigivaeseid puisniite teistes Eestimaa osades. Enamik niitudest olid väikesed – kui pere võis pidada üht lehma ja mullikat, piisas nende ületalve pidamiseks 5 hektarist heinamaast. Niisiis oli puisniitude pindala sajandi jooksul vähenenud ligi 1 000 korda ja 20. sajandi lõpuks oli Eestis puisniite hinnanguliselt alles 800 ha.

Loodushoiutoetuste abiga on praegu puisniite kohati päris edukalt taastatud. Mida kauem on puisniit olnud niitmata, seda pikemalt on selle taastamisega tarvis vaeva näha. Niidetavaid puisniite on Eestis 2015. aastal alla 1000 ha. Eesti tuntumad puisniidud on Läänemaal Laelatu ning Allika ja Viita puisniidud Matsalu Rahvuspargis, Nedrema ja Vahenurme puisniidud Pärnumaal ning Tagamõisa ja Viidumäe looduskaitseala puisniidud Saaremaal. Koiva puisniit Valgamaal erineb Eestis kõigist teistest omataolistest. Sealsel lammipuisniidul rikastavad mulda lubjakivi asemel tulvavete toodud setted. Läti ainsad säilinud puisniidud asuvad samuti Koiva jõe ääres.


17. mrts 2021